Le Vallikivi.

FOTO: Julia-Maria Linna

Kuula artiklit

Viimane väide on parafraas tuntud vene klassikult Mihhail Zoštšenkolt, kes omal ajal süüdistas kogu maailma kurjuses kõhnasid inimesi, kuid värskelt valminud riigikontrolli EMOde auditi valguses võivad need vabalt olla perearstid, kirjutab Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esinaine Le Vallikivi sotsiaalmeedias

Perearstide seltskond võib osutuda hullemalt pahatahtlikuks ja mõjuvõimsamaks organisatsiooniks kui Sitsiilia maffia, sest jaksab peaaegu kogu maailma kurjuses süüdi olla juba pikki aastaid. Näiteks EMOde ülekoormus, laste tervise unarusse jätmine, e-tervise hanitamine, töövõimetute tootmine, raukade väärkohtlemine hoolekandeasutustes.

See pahategude nimekiri pärineb ainult riigikontrolli viimaste aastate sotsiaal- ja tervisevaldkonna auditite aruteludest. Kui pilku avardada, siis leiab neid teemasid kindlasti veel, ainult Põlva ja Valga haigla sünnitusosakonnad panid ühed teised kurjad inimesed kinni. Ja kui Te otsite isikut, kes on süüdi Teie kaevu kuivaksjäämises või kodulooma kadumises, siis kas teie perearst ei vaata Teid kuidagi väga süüdlasliku pilguga?

Emotsionaalselt on see pisut häiriv, sest nagu alati, tunnevad end puudutatuna ja haavatuna maailma kõige tublimad inimesed, aga need, kelle kõrvad peaks kuulma, vahivad endiselt kalanäoga edasi. Samas, kui Sa juba aastaid oled süüdiolemisega harjunud, siis ajad oma selgroo sirgu ja kõnnid oma teed edasi, sest töö vajab tegemist.

Sest kui vaadata väheke ratsionaalsemalt numbrite keelt, siis 6 600 000 (loe: kuus miljonit kuussada tuhat!) korda on patsient leidnud õige ukse õigel ajal ja õigel tasandil oma tervisemurega pöördumiseks perearstikeskusesse. Ja ca 230 000 korda on läinud valesti. See on vähem kui 4 protsenti kõigist visiitidest, mis peaks aset leidma esmatasandil. Ehk siis enamasti (96 protsendil juhtudest) läheb kõik hästi ja plaanipäraselt ja inimesed sisenevad oma hädadega õigel ajal õigest uksest ja seda ei pane keegi tähelegi. Aga õudne kisa-kära on tekkinud just nende harvade eksinud lambukeste teemal.

Olles ise juba üpris harjunud kogu maailma kurjuses süüdi olema, siis olen ma veendunud, et perearstid ise on piisavalt tugeva selgrooga, et sellestki riigikontrolli analüüsist pigem ratsionaalsed järeldused teha ja oma esmatasandi asja edasi ajada.

Ma vaatan neid EMO epikriise ja mul on perearstina nii piinlik, et sure ära.

Palju murelikumaks teeb mind aga selliste sõnumite patsiendipoolne tõlgendus. Täitsa hariliku arsti vaates.

Seesama trend, mis esines aastal 2011, riigikontrolli perearstiabi auditi ajal, on nüüdseks veelgi eskaleerunud. Needsamad «kiired ja vihased» noored inimesed, kes  seitse aastat tagasi omal jalal kl 8–18 EMOdesse sisse trampisid ja sealt pärast omal jalal rõõmsalt minema kõndisid (s...s kaua pidi ootama, aga KÕIK uuringud on nüüd tehtud ja nüüd ongi mulle selge, et olen täiesti terve), teevad seda endiselt ja veel jultunumalt/ärevamalt/oma õigustes veelgi kindlamad olles.

Need on minu patsiendid ka. Ja neid ei ole vähe. Ja ma ei pea ennast kõige halvemaks arstiks ja olen viimased aastad töötanud kahes erinevas A-keskuses. Ja ma vaatan neid EMO epikriise ja mul on perearstina nii piinlik, et sure ära. Kõrvetised, seljavalu, kõrvapõletik, puugihammustus, kõhuussid jne. Ja iga kord ma loodan alatult, et EMO- arstil oleks nii kiire, et ta jumala eest ei jõuaks vaadata, et mina olen selle patsiendi perearst või veel hullem, arvata, et mina olen palunud tal EMOsse minna. Sest lihtsalt nii häbi on.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest süsteem soosib sellist käitumist endiselt. Vaid nendest patsientidest, kes on tegelikult selle süsteemi ohvrid. Needsamad maailma kõige tublimad inimesed, kes loevad ajalehest ja sotsiaalmeediast, et arste ei tohi ilmaasjata tülitada. Ja kiirabi ilmaasjata kutsuda. Ja EMOsse ilmaasjata pöörduda. Ja nii ongi ainuüksi viimase aasta jooksul meie perearstikeskuse uksest sisse kõndinud ehmatavalt palju inimesi, kelle terviseseisund on selline, et arstina mul lööb külma juti südame alt läbi. Näiteks proua, kes täna avastas, et ta üks käsi ei liigu ja pool nägu on viltu. Või 60ndates härra, kellel tekkisid öösel valud rindu ja ta lootis, et need lähevad hommikuks üle ja ta sõitis 70 kilomeetrit perearstile, mõned korrad valu tõttu teeservas kinni pidades. Või eakas proua, kes mitu kuud kildudeks murtud õlavarreluuga ringi käis, enne kui meie juurde tuli. Või keskealine mees, kes kuus päeva peale pimesooleoperatsiooniga haiglast tulekut jubedate kõhuvalude ja 40-kraadise palavikuga kodus ootas, aga siis õnneks lõpuks meile kirjutas. Ja neid näiteid on veel ja veel ja veel. Ja kõigi nende puhul on läbivaks jooneks see, et küsimusele «Kus te ometi varem olite?» või «Miks Te kiirabi ei kutsunud» on vastuseks on «Arstidel on niigi raske. Ei tahtnud tülitada».

Ainuüksi viimase aasta jooksul meie perearstikeskuse uksest sisse kõndinud ehmatavalt palju inimesi, kelle terviseseisund on selline, et arstina mul lööb külma juti südame alt läbi.

Ehk siis minu palve oleks see, et kui on vaibunud jagelemine teemal, kes on süüdi ja kuhu kadus raha ja kus sünnivad halvad otsused ja kes teeb kõige rohkem tööd ja kes laiskleb niisama. Siis oleks meil jõudu ja mõistust teha selliseid otsuseid, mis toetaks kõiki neid maailma kõige tublimaid ja tagasihoidlikumaid inimesi, kes erakorralist abi päriselt ka vajavad.

Ja ma väga tahaks tänada kõiki neid Eesti inimesi, kes mullu siiski 6,6 miljonit korda oma tervisemurega õige ukse valis ja oma pereõde ja perearsti usaldas. Mis sest, et, tsiteerin: «perearstiabi kvaliteet on kesine ja kättesaadavus on halb».

Ja lõpetuseks ühe väga hea perearsti stiilinäide isikust, kes maakonnahaigla EMOst suunati regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda:

1964. aastal sündinud daam. Suunatud N. haiglast. Kunstküüs murdunud kõrva sügades. N. haiglas nähti paremas kõrvas küüne tükki. Obj: paremas kuulmekäigus väike haav, veritsus. Kuulmekile ja kuulmekäik hästi nähtavad, võõrkeha ei ole.

Kommentaarid on vist liigsed.