Lauri Hussar

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Kuula artiklit

Vähem kui neli aastat tagasi lubas tänane peaministrierakond tõsta Eesti miinimumpalga 1000 euroni. Praegu lahutab meid sellest eesmärgist veel kõigest pool summast ehk 500 eurot. Nelja aastaga täideti valimislubadusest tervelt 10 protsenti. Kogu toonane õõnes retoorika riiklikust palgapoliitika reguleerimisest on unustuse hõlma vajunud.

Teine valitsuserakond SDE lubas kaheksa aastat tagasi suure õhinaga ehitada neljarealise tee Tallinnast Luhamaani. Praegu oleme tee-ehitusega jõudnud vaevalt Arduni.

2007. aastal raius Andrus Ansip end eestlaste mällu lubadusega viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi sekka. Praegu hakkame jõudma sisemajanduse kogutoodangu võrdluses toonaselt 65 protsendilt 80 protsendini Euroopa Liidu keskmisega võrreldes.

Spordis nimetatakse mudaliigadeks võistlussarju, kus ei saada suurt tähelepanu. Samamoodi tuleks käituda ka üle võlli keeratud valimislubadustega.

Piimajõgede ja pudrumägede lubamisel ei ole erand ka käesolev valimiskampaania. Üks erakond jagab riigikaitsekuludeks juba teise riigi maksumaksja raha. Teine lubab erakorraliselt parandada pensionäride elujärge üle neljandiku võrra, kolmas trumpab pensionitõusu loosungi veel kahekordselt üle.

Kahjuks ei ole padupopulistlikel, üle võlli käivatel lubadustel määratudki täituda. Nende puhul huvitab erakondi provokatsioon, tähelepanu ja oma teema kehtestamine. Ebarealistlike ja täitumatute lubaduste andmisel lähtutakse üldjuhul loogikast, et valitsuse moodustamiseks on tarvis koalitsiooni, mille tegevusprogrammis lahustub paratamatult suurem osa valimistel välja käidust.

Teravamat kriitikat üritatakse pareerida ka sõnadega, et kampaanias on lubatud unistada ja suurelt mõelda. Ent ei esitata küsimust, millise mulje jätab see valijatele ja kuidas võiks see mõjutada poliitika mainet.

Suur osa usinatest lubajatest on ülikriitilised trumpismi ja lauspopulismi suhtes, andmata endale aru, et nende endi sammud on poliitika tegemise viinud samuti lähemale sellele, kus faktid ja tõde ei ole enam tähtsad. Pessimistlikumate hinnangute järgi ei suudagi avalikkus ja meedia seda suundumust enam murda.

Olen siiski seisukohal, et valimislubaduste mudaliiga paljastamine koos selge põhjendusega, miks on tegu ebarealistlike ja teostumatute lubadustega, võib osutuda edukaks. Spordis nimetatakse mudaliigadeks madalamaid võistlussarju, milles osalejatel on peamiselt kaasalöömisrõõm ning seda ilma suurema tähelepanu, kajastuse ja auhindadeta.

Samamoodi tuleks käituda ka üle võlli keeratud valimislubadustega. Kui neist niikuinii midagi ei sõltu, ei peaks nendest ka rääkima ning kui tulebki tahtmine nende kallal keelt teritada, võiks paljastada lubaduste teostamatuse. Fakt ja tõde on endiselt kusagil olemas ning ajakirjanikena on meie kohustus need üles leida.