Andres Anvelt: välistööjõu piirarvus võiks osapooled ise kokku leppida ning riik kinnitada

Postimehe otsesaates siseminister Andres Anvelt Foto: Erik Prozes

Tööturu lihtlabane avamine ja sisserände piirarvu täielik kaotamine paneb meie oma tööinimesed tööturul tõsise surve alla ja neil on vähe võimalusi sõna sekka öelda, kirjutab siseminister Andres Anvelt vastuseks vastuseks Postimehe artiklile «Tööjõu termomeeter ikka punases: kes tuleks ja teeks töö ära?». 

Olen sisserände piirarvu regulatsiooni muutmiseks oma lahendusi pakkunud kevadel, millest osa leidsid ka poliitilise toe parlamendis. Kahjuks mitte kõik. Nüüd olen teinud ka uued ettepanekud, kuidas 25 aastasest välistööjõu tänasest iganenud kvoodimudelist lahti rabeleda. Seni ei ole see tööandjatelt suurt vastukaja leidnud, laua taha arutlema pole tormatud. Jään jätkuvalt selle juurde, et tööturu lihtlabane avamine ja sisserände piirarvu täielik kaotamine paneb meie oma tööinimesed tööturul tõsise surve alla ja neil on vähe võimalusi sõna sekka öelda. Seetõttu pakungi välja lahendusi, mis tasakaalustaksid nii ühe kui teise poole ootusi ja nõudmisi.

Kõige olulisem on see, et tööandjate ja töövõtjate esindusorganisatsioonid räägiksid omavahel läbi ja lepiksid sektoripõhiselt kokku, kui palju inimesi võiks sellesse valdkonda väljaspoolt Eestist tööle võtta ning mis oleks see palk, millega välistööjõudu palgata. Näiteks, et kahesaja bussijuhi tööle võtmine ei kahjusta meie enda bussijuhtide tööturgu, vaid pigem avab uksed uuteks investeeringuteks bussiliinide avamiseks, ning palk, alla mille ei tohi maksta välistööjõule, on tuhat eurot. See oleks suur samm edasi lahenduseni, mis ei sunni meie oma inimesi töötusse ja pangalangusse, kuid ergutab samas meie tööturgu vajaliku ja põhistatud välismaise tööjõuga. See ei anna võimalust asendada meie oma inimesi mujalt tulnud odavama tööjõuga. Sellisel juhul poleks üleüldist kvooti vajagi. Pigem lähtuks valitsus sektorite nimistust, kus arenguks on vaja töökäsi. Sotsiaalset kokkulepet ei maksa karta, vastupidi: sotsiaalse dialoogi tulemusel sündinud ja valitsuse kaitstud otsused on palju paindlikumad ja osapooltele arusaadavamad. Suurepärane näide sellest on ametiühingute ja tööandjate iga-aastane miinimumpalga kokkulepe.

Sisserände piirarvu ettepanekute üle arutlemiseks ootan peatselt kõiki osapooli, nii poliitilisi kui ka sotsiaalseid partnereid, ühise laua taha. Enamik Eesti poliitilisi jõude ei toeta täna tööturu täielikku avamist, sest majanduskasv meie oma inimeste puuduliku tööhõive ja - tingimuste arvelt on lühinägelik lahendus. Poolte kokkuleppel saavutatud lahendust on aga palju raskem laualt maha lükata, sest populistlikku hirmu massilise töörände ohtudest on sellisel juhul palju raskem külvata. Ka tööhõive ja välistööjõu kaasamine vajab innovatsiooni ning see on meil käeulatuses.