Bretty Sarapuu.

FOTO: Liis Treimann/Postimees

Kuula artiklit

Küll on hea, et Eesti iseseisvaks sai. On ometi, mida tarbida, poed on täis asju, vähem ja rohkem kvaliteetseid, kallimaid ja odavamaid ning väga odavaid, millega omakorda täita oma toad, garaažid ja keldrid ning seejärel prügimäed. Tarbimine hoiab meid tegevuses – silmapiiril muudkui uued asjad, mille järele tormata, saabunud on «hea uus ilm», nagu inglise kirjanik Aldous Huxley juba 1932. aastal ennustas.

Kui asi läheb katki või enam ei meeldi, siis saab visata ÄRA. Mis silma alt ära, seda pole olemas, kadunud, läheme edasi. Uuesti poodi, soodne riidehilp – homme võib ära visata, kui enam ei kõlba – või odav mööblitükk, tead küll, see mis juba kokkupanemisel laguneb. Ei ole hullu, järgmisel hooajal uus mood niikuinii, ka sisekujunduses, vana viskan ÄRA prügikasti ja alustan otsast.

Pidevalt tarbin ja pidevalt kiirustan, vahele haaran ühe kohvi. Kümmet minutit kohvikus kruusis joomiseks lihtsalt ei jää, tuleb edasi rutata. Kohv topsi ja lagunematu jääde prügikasti, minu silma alt ära.

Kui neist asjust mõnes seltskonnas rääkida, kuulutab alati keegi, et raha peab ringlema, asju peab ostma, ka kohvitopsi tootmine on äri. Ainult nii see majandus kasvab, neiu, kas sa siis ei tea seda teooriat?!

Olukorras, kus me kasutame Maa ressursse tempokamalt, kui loodussüsteemid neid jätkusuutlikult taastoota suudavad, ja sellest üha rohkem kõneletakse, on häbematu ikka veel rääkida arutul tarbimisel põhinevast tooda-kasuta-hülga-majandusmudelist kui ainsast võimalusest.

Enne kaubanduskeskusesse uue riideeseme või mööblitüki järele jooksmist tasuks küsida: Kas ma tõesti vajan seda või lihtsalt tahan? Kas võiksin selle asja kelleltki laenata? Äkki saaks teiselt ringilt?

Tuleb viimaks vaadata alternatiivide poole, mida isegi ei pea nullist leiutama. Vaikselt juba räägitakse ringmajandusest, mis tagaks toodete äraviskamise asemel nende loomiseks kasutatud ressursside ja materjalide taaskasutamise, nii et toodetaks vähem, aga kvaliteetset ja ostmise asemel pigem renditaks.

Ent esialgu võiks lihtsalt alustada iseendast. Enne kaubanduskeskusesse uue riideeseme või mööblitüki järele jooksmist tasuks küsida: kas ma tõesti vajan seda või lihtsalt tahan? Kas võiksin selle asja kelleltki laenata? Äkki saaks teiselt ringilt?

Kui tõesti tuleb osta uus, siis osta kvaliteetne ja läbimõeldult, et seda saaks kasutada kaua. Kui juua kohvi, siis võttes oma päevas hetke selle nautimiseks kohvikudiivanil ja kruusist.

Püüame mitte olla need ajupestud tarbimisorjad Huxley teoses, kellele on suudetud sisendada, et mida rohkem parandusjälgi asjal, seda vaesemad oleme. Las olla pikalt kasutamine ja parandamine märk, et oleme targad ja mõtleme tõsiselt massitarbimise alternatiividele, esialgu niipalju, kui meie enda võimuses.