NO99 eestvedajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.

FOTO: Andrus Peegel

Kuula artiklit

Kolmapäeval sai Eero Epner 40 ja seda erilist päeva – valusat, aga samas pidulikku, täis otsustust ning lootust ja usku, kurbust, pisaraid ja kallistusi – jääb NO99 dramaturg, üks selle teatri alustalasid, mäletama igavesti. Saatuse tahtel oli just tema sünnipäev see päev, mil NO99 trupp vajutas üheskoos send-nupule, andmaks teada oma ühisest otsusest: NO99 lõpetab.

Hetk enne Eestit raputanud teadet luges Tiit Ojasoo oma maja rahvale päev varem ühiselt kirjutatud teksti ette. See oli raske, tema hääl katkes. Emotsionaalne hetk pani ka kõige tugevamatel pisarad voolama. Kurbusest. Aga need olid ka kergenduspisarad. Midagi, mis oli liiga kaua õhus püsinud, oli jõudnud lahenduseni, aga kahjuks ka ootamatu lõpuni.

Sellist rõõmu, naeratusi polnud NO99s ammu olnud, nii kommenteerib üks osaline. Teine lisab, et suurt konflikti ja tüli – tõsi, omavahelisi pingeid oli – osati vältida ning pole välistatud, et tulevikus tehakse veel midagi suurt.

NO99 viimane etendus antakse kodusaalis 8. novembril. Ja siis ongi kõik.

NO99st on saanud üks Eesti teatriajaloo tähtsaimaid, julgeimaid, ootamatuimaid peatükke. Minevik, mis jääb kauaks mõjutama tulevikku. Viimase aasta jooksul kadus minulgi selle teatri vastu austus, aga iseenda sulgemise otsus pani mind neid taas respekteerima. Ma ei räägi üksikisikutest, vaid just teatrist. Teatrist, mis oskas taas kord olla iseendast suurem.

NO99 pole Eesti kultuurimaastikul tähelepanuväärne mitte ainult oma saavutuste, vaid ka suhtumise ja ühtehoidmise poolest. Ükskõik kui rasket aega ka üle ei elatud, hoidsid NO99 inimesed kokku, nii näitlejad kui ka tehnilised töötajad, nende suust ei kuulnud kunagi üksteise tagarääkimist või kaebamist, õelaid märkusi. Vahel tekkis isegi tunne, et tegemist pole teatri, vaid ususektiga, sest neid ühendas usk – usk sellesse, et kui kõik annavad endast maksimumi, on võimalik teha midagi erakordset. Selle nimel ohverdati iseend.

Otsusele eelnesid arutelud, vaidlused, kõhklused, lahenduseotsingud. Lõpp oli aga ühine äratundmine: nüüd on aeg punkt panna.

Lisaks erakordne professionaalsus: kui NO99 näitlejad mudas roomavad, siis teevad nad seda jäägitu pühendumusega ja professionaalselt.

NO99 lõpp tuli kuus aastat varem, kui oli prognoositud; teada ju oli, et see teater pole igavene. Kuid miks jõuti 14 aastat pärast asutamist surnud punkti, selle üle pole siinkohal ruumi arutleda, tähtis on vaid see, et Ojasoo ja Semper ning kõik näitlejad ja dramaturgid tegid selle sammu vabatahtlikult. Otsusele eelnesid arutelud, vaidlused, kõhklused, lahenduseotsingud. Lõpp oli aga ühine äratundmine: nüüd on aeg punkt panna.

NO99 oli pea kõiges esimene, ka iseenda sulgemises. Teater nägi, et ei suuda vastata endale seatud kunstilistele eesmärkidele, ja otsustas lõpetada. See on aga midagi nii erakordset, midagi nii suurt ja samas lihtsat, et paljudel on raske uskuda, et see võikski olla peamine, kui mitte öelda ainus lõpetamise põhjus.

Mõte, et kindlasti oli otsuse taga veel midagi valgustkartvat või rahalised raskused, on ootuspärane, sest Eestis pole tavaks avalikult tunnistada enda ummikusse jõudmist, loomingulist kriisi. Meie töökultuuri osa on see, et töökohast hoitakse iga hinna eest kinni, mis sest et silm enam ei sära ja huvi on kadunud.

NO99 julges peeglisse vaadata. Ma olen nende üle uhke. Nende – ja ma pean silmas kogu teatrit – kõigi üle, kelle nimed on 14 aasta jooksul trükitud kavalehtedele. See oli küll Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi teater, kuid kunstilisi õnnestumisi ja pidevat eneseületust poleks olnud, kui nende partneriteks poleks olnud heas mõttes hullud teatritegijad.

Sellises ühenduses, nagu seda oli NO99, olid iga inimese mõte ja tegu määravad. Ja just tänu kõigi panusele muutus see väiketeater kõige olulisemaks ja suuremaks teatriks taasiseseisvunud Eestis.