Myrakas vestab: jääda ellu ilma pandadeta

Myraka leivategu pagaritöökojas Caramel. Foto: Marko Saarm

Inimestel, kes on mind täies elusuuruses näinud, ei teki vist korrakski kahtlust – see mees armastab küll süüa. Tõsi on, hea söök paneb mul silma särama. Aga ma pole mingi peenutseja, kes käib mööda kalleid restorane sellise näoga, nagu oleks talle kaigas tagumikku torgatud. Kindlasti võivad neoonrohelise ürdikastmega üle valatud panda sisefilee seibikesed maitsta taevalikult, aga sellised kulinaarsed kunstivormid kogenud kavaleri ei eruta. Kusagil on ka minu jaoks piir ja kuigi see võib hägune tunduda, saan kohe aru, kui see on ületatud.

Ühesõnaga, heal toidul on väga oluline roll inimese üldises heaolus. Aga nagu spordiski, on iga matsi latid paigutatud ise kõrgusele ja ühel kenal hetkel jääb see latt mingile maale pikemaks ajaks paika. Algusega on lood lihtsad: emme võtab tissi välja ja lapse toidulaud nii hommikuks, lõunaks kui ka õhtuks (eks muidugi ka öiseks näksimiseks) on paigas. Võib tunduda üksluine, aga kui sa pole veel osso bucco't või chilli con carne't mekkida saanud, siis ei oska neist ju ka unistada. Ei osanud minagi. Ja lepime kokku: tollal, kui mina oma esimesi maotäisi menetlesin, polnud ka minu vanemate söögilaud just üleliia rikkalik. Poeriiulitel oli üks sai, üks leib ja üks piim. Ei mingeid kilomeetripikkusi külmlette erinevate flavor'ite ja rasvasisaldusprotsentidega. Ei mingeid porgandikäkke ega seitsme seemne sepikuid. Õnneks kõlbas toonane kitsas tootenimistu ka üldjoontes süüa.

No see selleks. Mis puutub toidukultuuri käänulistesse teedesse, on start kõigil ühesugune. Kedagi ei eelistata ja kedagi ei jäeta kõrvale. Milk it is. Aga edasi tulevad juba esimesed võitlused. Olete mõne aasta kusagil Läänemere ja Peipsi vahel ringi tallanud ning ühel hetkel tõstab ema lauale supipaja. Esiteks on supilurr lastele niikuinii üks suvaline soe sodi, aga kes see siis leeme sees porgandi pehmeks keedab? Või veel hullem, teiste köögiviljade vahele sibulat sokutab? See on ju inimõiguste räme rikkumine, ausõna!