Liisi Piits

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Postimehe veebiväljaande lugejale/kuulajale ei ole Eesti kõnetehnoloogia areng jäänud ilmselt märkamatuks. Alates sellest sügisest loeb sünteeshääl Eva ette kõiki värskeid Postimehe artikleid. Samasugust teenust saavad nautida ka Eesti Ekspressi tellijad, kellele loeb tekste ette sünteeshääl Tõnu. Mõlemad hääled on loodud Eesti Keele Instituudis, kus tegeletakse eestikeelse kõnesünteesi arendamisega ja kus on valminud mitu naise-, mehe- ja lapsehäält nii eesti- kui ka võrukeelsete tekstide ettelugemiseks.

Sünteeshäälte kasutusvaldkond ei piirdu ainult ajaleheartiklite ettelugemisega: neid kasutatakse televisioonis subtiitrite helindamisel, digiõpikutes õppetekstide ettelugemisel, sõnaraamatute helindamisel ja mitmes muus valdkonnas.

Nagu Postimehe kuulajad võivad ise veenduda, pole sünteeshääled veel sugugi täiuslikud ─ esineb probleeme nii numbrite, märkide ja nimede lugemisel kui ka välte ja palatalisatsiooni edasiandmisel. Lisaks pole ajalehtede ettelugemisel võimalik lugemistempot muuta, mis on kasutusmugavuse seisukohast äärmiselt oluline, kuna kasutajate eelistused on erinevad.

Suurema kuulamiskogemusega kuulajad (nt vaegnägijad) soovivad enamasti tekste kuulata mitu korda kiiremini. Kui esialgu olid sünteeshääled eelkõige abivahend neile, kel ei olnud võimalik ise teksti lugeda (vaegnägijatele, düslektikutele ja väikelastele), siis nüüd on sünteeshäälte ebatäiuslikkusest hoolimata suurenenud inimeste hulk, kes kasutavad sellist ettelugemisviisi alternatiivina vaikselt ise lugemisele, kui parasjagu käsil olev tegevus (nt autojuhtimine või trenni tegemine) ei võimalda kirjutatud teksti jälgida.

Kui nüüd ette kujutada olukorda, et sünteeshääled muutuvad loomulikumaks, nende kvaliteet paraneb ja kasutus laieneb, siis kuidas see võiks mõjutada tulevaste põlvede lugemisoskust? Kas on enam üldse vaja lugema õppida? Kui peame lugemisoskuseks mehaanilist tähtede kokkulugemist, siis on Eestis praegu täiskasvanute lugemisoskus 99,8 protsenti (Eesti inimarengu aruanne 2009). Kui peame lugemisoskuse osaks ka teksti mõistmist ja selle põhjal tegutsemist, siis on see protsent aga väiksem.

Kuidas võiks mehaaniline ja funktsionaalne lugemisoskus hakata muutuma, kui pildilis-helilise info hulk aina suureneb ja kirjalike tekstidega puututakse ikka vähem kokku? Ilmselt hakkab tulevikus mehaaniline lugemisoskus oma tähtsust kaotama, aga aina olulisemaks muutub kuulamisoskuse arendamine ja kuuldust arusaamine. Võib eeldada, et selles on tulevased põlved meist osavamad. Tänapäeval saame aga rõõmu tunda nii oma suurepärasest lugemisoskusest kui ka võimalusest vajaduse korral tekste kuulata.