FOTO: JCB Prod / PantherMedia / JCB Prod

Kuula artiklit

«Kurat, jällegi seesama sara!», teatas Endel Pärna kehastatud tegelane filmis «Mehed ei nuta» – algas unetute meeleheitlik põgenemiskatse saarelt, mille ajahambast puretud talukoht ei meenutanud parimagi tahtmise juures lubatud sanatooriumit. Üllataval kombel on 1969. aastal valminud kultusfilmi sõnum praegu päevakohasemgi kui poolesaja aasta eest, kirjutab Värska sanatooriumi juhataja Vello Saar. 

Toona võis pigem naljana võtta küsimust, mis asi on sanatoorium ja kas või kes seal üldse ravi vajab. Kõik teadsid seda! 21. sajandit iseloomustab aga üleüldine mõistete devalveerumine – mis see ikkagi on, mida meile reklaamitakse ja mida me tegelikult oma raha eest saame?

Võtame näiteks sõna «terapeut» ja «teraapia», mis on väljunud ammu Tartu Ülikooli või mõne teise meditsiiniharidust andva asutuse õppekava raamidest. Veebist võib leida sadu erinevaid teraapiaid ja terapeute, üsna sageli on kodulehekülje põhjal keeruline vahet teha, kas tegu on «päris» teraapia ning terapeutide või sigatüüka nõiduse ja võlukunsti kooli vilistlastega. Terapeudiks, psühholoogiks või miks mitte ka niisama eksperdiks võib end Eestis nimetada igaüks.

Inimesi, kes satuvad sotsiaalmeedias erinevate pseudopraktikate õnge, süüdistatakse sageli lihtviisilises rumaluses, aga tegelikkuses pole maailm sugugi mustvalge. Ennast kunagi nii väärikate mõistetega ehtinud manipulaatorid on visanud oma õngekonksu välja ja vähegi segadusse aetud inimesel on keeruline mitte selle otsa sattuda. Kõik need pagan teab millistelt kursustelt hangitud «diplomitega» tegelased peavad olema sogases vees õngitsemiseks ja saagi ämbrisse toppimiseks vägagi nutikad, päris kindlasti valdavad nad oma nõiakunsti päris hästi.

Riik peab oma inimesi kaitsma

Me ei saa süüdistada toimuvas inimesi, kellel on väga sageli kõrgharidus, ja oodata, kuni nad ennast ära mürgitavad. Eestlaste kaitsmisel šarlatanide eest peab astuma otsustavaid samme riik, sest ühiskond ei suuda end enam ise reguleerida.

Lisaks kõikvõimalikele pseudopraktikatele toimub inimeste hanitamine ka märksa ohutumal, ent vähemalt sama segadusttekitaval moel. 1990. aastatel hakkas hääbuma sõna «sanatoorium» (lad k sanare – ravima, tervistama), mis asendus peagi kõikjal mõistega SPA (kirjakeeles spaa). Kui vaadata mõlema mõiste päritolu, siis «sanatoorium» tähistas algselt raviasutust, kus raviti pikaajalisi kroonilisi haigusi, kõige sagedamini tuberkuloosi. «Spaa» on aga ajalooliselt seotud vesiravi ehk balneoteraapia, algselt pigem mineraalveevannidega.

Aina vähem on kasutusel ka sõna «kuurort» või «kuurortravi» – kurortoloogia on meditsiini haru, mis käsitleb looduslikke ravimeetodeid ja nende toimet organismile. See tähendab, et sanatooriumis viiakse arsti koostatud raviplaani alusel läbi terve hulk erinevaid protseduure.

Spaad asusid Euroopas reeglina piirkondades, kus olid külluslikud mineraalveeallikad, hiljem lisandus sellele ka mudaravi ja teisedki meetodid. Nii näiteks kuulutati Värska tänu tervistavale mineraalveele ja järvemudale kuurortraviks sobivaks piirkonnaks juba 1971. aastal ning kulus veel üheksa aastat, mil avati sanatooriumikompleks. Ravikümblus on niisiis tõsine teadus, mida on uuritud 19. sajandist ning mille tarbeks oli Eestiski omaette instituut.

Ja siis algas massiline «spaastumine»

Nõnda tunduski, et lahutamatult vesiraviga seotud sõna «spaa» sobib Eesti kuurortravikeskuste tähistajaks pareminigi kui nõukogudeaegne «sanatoorium». Juba 1990. aastatel hakkasid sanatooriumid «spaastuma», aga siis juhtus miski, mida me ennustada ei osanud. Eestis tekkis spaasid nagu seeni pärast vihma ja väga tihti polnud neil vähimatki pistmist vesiraviga. Spaaks võis muuta ka sauna eesruumi paigaldatud vanni, spaa võis olla suvaline ilusalong või hotellis avatud massaažikabinet. Aina vähem keskealisi inimesi oskab praegu teha vahet, et on olemas ka «tõelised» spaad ehk ravispaad, kus saab leevendust reumatoidartriidile, artroosile, psoriaasile ning paljudele teistelegi tõbedele.

Mõistagi kerkis ka terve hulk lustispaasid, kus inimesed said vedeleda mullivannis ja lapsed torust alla lasta. Mõiste «spaa» kui vesiravi koht on tänaseks lõplikult hägustunud ja devalveerunud, tekitades nii kahju ka tõsiste balneoteraapia ettevõtjate mainele.

Jääb üle vaid käsi laiutada ja loota, et inimesed on veel suutelised terad aina suuremast sõklakuhjast üles leidma. Reeglina aitab nõukogude ajast pärinevaid sanatooriume nende ajalooline maine, aga mis siis, kui keegi prooviks rajada praegu nullist ühe tõelise kuurortraviasutuse? Kuidas ta pahna seest üles leitakse?

Regulatsioonidest pole kasu

2008. aastast on küll olemas Eesti Spaaliidu regulatsioon, mis peaks aitama aru saada, milline spaahotell ja millist teenust osutab. Meil on haiglavälist arstiabi osutavad ravispaahotellid, eelkõige lõõgastusele keskenduvad heaoluspaahotellid ning mõlemat teenust pakkuvad ravi- ja heaoluspaahotellid. Tegelikkuses ei muuda see olukorda tavainimese jaoks vähimalgi määral selgemaks, sest pikki eesliiteid ei kasuta ükski spaa ja keegi ei keela «spaastuda» ka neil, kellel pole veeprotseduuridega erilist pistmist.

Niisiis oleme Värskas läinud teist teed, nimetades spaaks hoopis lõbutsemiseks rajatud veekeskust, aga meie eraldiasuvat ravikompleksi tähistab sõna «sanatoorium». Kahe peale kokku moodustavad nad aga kuurortravikeskuse. Vahepeal unustusehõlma vajunud ja vanamoodsaks kuulutatud mõisted on taas aukohal. Aga siingi peituvad riskid – õige pea võib juhtuda, et sõna «SPA» ei suuda enam müüa ka niisama sulistamiseks loodud veekeskusi ja suvalisi ilusalonge. Küllap kaaperdavad nad siis mõiste «sanatoorium».