Jaan Tammsalu

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Kord olevat üks hiidlane mõelnud kergema ja tulusama ameti peale. Pannud tähele, kui hästi läheb kõiksugu ennustajatel ja otsustanud, et selle äri ta nüüd püsti panebki. Siis tuli aga hirm hinge. Mis siis saab, kui ennustused ei täitu? Pisike saar. Kuhu sa siin põgened? Leidis mõtte, mis andis julguse. Vaatas kõigile, kes tulid, sügavalt silmadesse, uuris peopesasid ja vaatas ka keelt, põletas oma hämaras toas kõvasti küünlaid ja viirukit. Mõmises midagi mingis olematus keeles. Keerutas ka pendlit ja segas kaarte. Lõpuks ennustas kõigile: sa sured kunagi kindlasti ära. Kui ta veel surnud ei ole, ennustab edasi ja varem või hiljem ennustus täitus kõikide inimeste elus.

On neid, keda sellised lood ärritavad. Kas siis surmast võib nii kõnelda? Elame maailmas, mis on mängusurmasid pilgeni täis. Filmid, arvutimängud, raamatud. Samas algab paljude päev sellega, et kuulame igal hommikul tähelepanelikult uudistest seda, mitu inimest on ööpäeva jooksul surma saanud, vigaseks sõidetud.

Kuid paljudele on surm midagi kaugel olevat. See aeg, kui inimene sündis ja suri kodus, omade keskel, on paljudele möödas. Paljud tahaksid ka tänapäeval kodus surra, aga vähestel on see võimalik.