Kasvatusteadlane: kuidas olla hea lapsevanem?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Mida te vastaksite, kui teilt seda küsitakse? Minult küsiti ja ma mõtlesin asja üle järele, kirjutab kasvatusteadlane Maie Tuulik Õpetajate Lehes. 

Kõigepealt, kinkige oma lapsele armastav kodu. Kodu mõju ulatub üle aegade. Fjodor Dostojevskilt on meelde jäänud mõte, et parim kasvatus on see, kui lapsel on kodust kaasa võtta häid ja helgeid mälestusi. Mida rohkem tal neid on, seda kindlamini on ta päästetud kogu eluks. «Kodu lõhn on eriline, kodu värv ja maik …»

«Meid päästab saadud armastuse kogus, see on meie vastupidavusvaru,» kirjutab Nobeli preemia laureaat Svetlana Aleksijevitš raamatus «Pruugitud aeg. Punainimese lõpp». «Ilma armastuseta ei suuda inimene elada.»

Laps, kellel on küll olemas füüsiline kodu ja vanemad, võib ometi kannatada kodutuse all. Seda siis, kui kodu ei paku armastust. Ei rikkus, kuulsus ega võim suuda kompenseerida armastuse puudumist. Armastust kasvatatakse armastusega. Inimesele on vaja armastust nagu vett, õhku ja toitu.

Armastus on jõud

Lapsed on kui tühjad anumad, mis tuleb täita armastusega, sest ainult siis saavad nad seda edaspidi ka ise jagada. Mõjuseost − olla lapsena armastatud, et olla hiljem võimeline ise armastama – on nimetatud psühholoogia gravitatsiooniseaduseks, hingeelu kõige sügavamaks liigutajaks.

«Kui ema hoiab vastsündinut süles ja naeratab talle, muutuvad kõik peamised sensoorsed signaalid. Imiku aju kujuneb sarnase mustriga korduva stimuleerimise kaudu, mis toimub emaga suhtlemisel,» kirjutab Bruce Perry raamatus «Poiss, keda kasvatati nagu koera».

Armastus on see jõud, mis hoiab inimsugu koos – nii suguvõsa, perekonda kui ka ühiskonda. Läbikukkumine selle taotlemisel tähendab hullumeelsust või hävingut. «Ilma armastuseta ei suudaks inimkond eksisteerida päevagi,» väidab Erich Fromm. Tema arvates on ema armastus oma lapse vastu õndsus ja rahu, mida laps ei pea ära teenima – see on tingimusteta armastus. Kui ta on olemas, siis on see nagu õnnistus.

Kujundage lapse harjumusi

Põhiosa lapse harjumuste kujundamisel on lapsevanematel. Nende ülesanne on õpetada lapsele harjumusi nii, et laps käitub õigesti mitte sellepärast, et istub maha ja mõtleb järele, vaid sellepärast, et ta teisiti ei saa, sest on nii harjunud. See protsess jätkub koolis.

«Mida lapsed sinu arvates tingimata peavad tegema, seda kinnita nendes lakkamata harjutuse kaudu nii sagedasti, kui juhtum selles kordub, ja kui võimalik, kutsu juhtumid selleks ise esile. See sünnitab neis harjumuse, mis kord juurdunud, mõjub iseenesest ja loomulikult ilma meeldetuletuseta,» õpetab Peeter Põld.

Harjumus juurutatakse mingi tegevuse kordamisega.

Kordamine peab eriti alguses olema võimalikult sagedane. Järsud muutused võivad tekitada ärevust, mis avaldub käitumises. Laps allub järjepidevusele paremini kui äkilistele muutustele. Ootamatud probleemid on käitumishäirete peamised allikad.

Erandeid ei tohi lubada. Need hävitavad saavutatud tulemused ja alustada tuleb uuesti.

Harjumuste kujunemisel on oluline järjekindlus. Nõudeid kehtestades on vaja jälgida, et neid ka täidetaks. Lapsed on rahulikumad, kui nad teavad oma päevakava ja ettevõtmisi. Rutiin võib lapsevanemale tunduda üksluine, kuid lapsele annab see kindlustunde.

Erandeid ei tohi lubada. Need hävitavad saavutatud tulemused ja alustada tuleb uuesti. Kui tahame kujundada mingit harjumust, siis peame väljendama seda lihtsas, selges keeles, võimalikult lühikestes lausetes (reeglis) ja nõudma reegli kõrvalekaldumatut täitmist.

Iga harjumuse omandamiseks kulutatakse energiat, seepärast ei ole tulemuslik alustada paljude harjumuste omandamisega samal ajal, vaid tuleb keskenduda korraga ühele tegevusele.

«Meie võime käitumismustreid ajustruktuuri sisse kõrvetada on üks võimsamaid aju trikke. Niipea kui vajalikud oskused on aju võrgustikku sisse söövitatud, saab neid kasutada ilma neile mõtlemata ja ilma teadliku pingutuseta. Kui tahame automatiseeritud oskustesse teadlikult sekkuda, siis see vaid halvendab sooritust. Õpitud vilumused on parem jätta omapäi toimetama,» kirjutab David Eagleman oma raamatus «Aju. Sinu lugu“.

Õpetage häid kombeid

Maria Montessori pedagoogika on tõestanud, et «hea lastetoa» kommete õpetamine meeldib lastele ja omandatu jääb nendega elu lõpuni. Hea lastetoaga lapsed ei kaldu äärmustesse. Sissejuurdunud viisakus teeb nendega suhtlemise kergeks. Viisakus on inimese sotsiaalne kohustus teiste inimeste vastu. Kõigi viisakusreeglite ja -vormide suurim väärtus on nende vastumõjus vaimule. Teatud kindlad toimingud mõjutavad hingelist arengut. Viisakus mõjutab lapse sisemise mina kujunemist, näiteks aitab arendada taktitunnet. Head kombed on need, millest me juhindume ning mis muutuvad meie teiseks loomuseks.

Et viisakad kombed on peamiselt harjumuse, harjutamise ja eeskuju järgimise tulemus, tuleb lapsi võimalikult sageli seada olukorda, kus on võimalik rakendada mõnd kombereeglit. Vastavalt eale tuleb anda ka seletusi. Vältida tuleb ülearuseid targutusi. Johannes Käis hoiatab ka liigse moraliseerimise eest – lähtuda tuleb lapsest ja tema ümbrusest, kasutades ära momendid ja sündmused, mida elu ise pakub.

Richard Sennetti järgi elati sajandeid kultuuris, kus avalikus ruumis tuli käituda viisakuspõhiselt. 1960. aastail hakkas selline käitumisviis kaduma, sest esile kerkis autentsuse ideaal. Usuti, et viisakusnormid pärsivad inimeste spontaanseid ja intiimseid kontakte.

Oma raamatus «Avaliku inimese langus» kirjutab Richard Sennett, et selline mõtteviis on täielik eksitee ja takistab inimeste tsiviliseeritud kooseksisteerimist. Avalikus ruumis tuleb pidada kinni käitumisnormidest. Viisakas käitumine näitab lugupidavat suhtumist ja austust teiste inimeste vastu.

Viige kodune elu rütmi

Harjumused aitavad meie igapäevaelu viia rütmi, nii nagu on kindel rütm päevade, kuude ja aastate järgnevuses. Inimeseks kasvamisel on positiivne rutiin väga vajalik.

Rütmitu elu loob stressi ja pingeid. Koduse elu rütm on üks kõige võimsam vahend, mis tekitab lastel turvatunde. Söögiajad, magamaminek, kojutulek ja kodunt minek, nädalalõpud, puhkuse algus ja lõpp on olulised põhjused kindlateks pererituaalideks. Samamoodi on seda traditsioonilised pidupäevad: sünnipäevad, advent, jõulud, ülestõusmispühad, jaanipäev jm.

Näiteks on rituaalne hüvastijätt lastele väga vajalik. Põgusa suudluse, patsutamise, lehvitamise või käepigistusega antakse lahkumisele kindel kuju ja see annab lapsele kindluse tuleva suhtes. Kui minna niisama, võib väike laps isegi paanikasse sattuda, sest ta pannakse silm silma vastu millegagi, mis on tundmatu ja ebamäärane.

Koduse elu rütm on üks kõige võimsam vahend, mis tekitab lastel turvatunde.

Samuti kindel magamaminekuaeg. Harjumuse tekitamine tähendab korduvat ja regulaarset une-eelset tegevust, nagu vanniskäik, hambapesu, unejutu lugemine, unelaulu laulmine, õhtupalve lugemine, tule kustutamine (või põlema jätmine), ukse sulgemine (või lahti jätmine) − üksikasjad on lapsevanema otsustada. Meeles tuleb pidada vaid seda, et tasub olla nii järjekindel kui võimalik.

Olulised on ka pere ühised hobid ja tegevused, ühised söögiajad ning sünnipäevade ja pidupäevade tähistamine. Kui laps teab neid päevi oodata, siis on ootusärevus väga suure rõõmu allikas. Samuti ei maksa unustada vanavanemate ja lahkunud pereliikmete meelespidamist, oma pere loo, oma vanemate ja vanavanemate elu ja tegemiste teadmist, sest maailm ei alga sinust ja minust.

«Anna tunda oma lastele järjepidevust ja ühtekuuluvust, et nad üksi jäädes üksindusest pääseks,» õpetab Silvia Rannamaa oma raamatus «Sinule, ema».

Ema ja isa taga on nende vanemad ja vanavanemad. Müüdikeeles kõlab selgitus nii: ema seisab tühjuses ja tunneb, et tal on raske. Ta vaatab alla ja näeb, et seisab oma ema õlgadel. Ta küsib kohkunult, ega emal ometi raske ole. Ema vastab, et ka tema seisab oma ema õlgadel, ja nii edasi aegade sügavikku välja. See tähendab, et me kõik sõltume ühel või teisel moel oma vanemate ja vanavanemate käekäigust ja nende valikuvõimalustest.