Teater NO99.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuula artiklit

Kolmapäeval kell 14 pidanuksid kohtuma Postimehe uuriv ajakirjanik ja NO teatri juhtkonna liige. Teemaks oli teatri tulevik – nimelt teadis ajakirjanik päev varem intervjuud kokku leppides NO võimalikust sulgemisest. Napp poolteist tundi enne kohtumist potsatas aga Eesti meediamajadesse teatri pressiteade: «Me lõpetame.» Ühes sellega Postimehe ajakirjanikule SMS sisuga: «Kas meil ongi enam mõtet kohtuda?»

Tõtt-öelda polnud see esimene selline kord. Tänavu mais tegid ajakirjanikud nädala kestnud osaluseksperimendi, leidmaks tõendeid vihjetele, et NO etendustel jääb enamik saalist tühjaks. Kui telesaade «Radar» teatri juhtidelt intervjuud küsis, kordus sama PR-trikk.

Ajakirjanikega rääkimise asemel tegi teater kiiruga kaks sotsiaalmeediapostitust, kus tõstis publikupõua mure ise üles, raputas tuhka pähe ja lubas kahjumist välja tulla. Teine postitus oli sisuliselt «intervjuu» iseendaga. Loomulikult lõppes teade ka siis sama mantraga mis eilegi: oleme juba kõik öelnud ning seega vabastatud edasistele küsimustele vastamisest.

Kui seni võis maksumaksja raha eest tegutseva teatri käitumise üle üksnes kulmu kergitada, siis uus tase saavutati üleeile pärastlõunal. Mõne minutiga teatrimajja kohale läinud Postimehe ajakirjanik sai Tiit Ojasoolt telefonis vastuse, et neid ei lasta üles ja alla kaamera ette ka keegi ei tule. «Me ei ole teile midagi võlgu,» põhjendas äsja teatri sulgenud Ojasoo.

Samal ajal andis ta kolleegidega ERRi ajakirjanikule oma kabinetis viimast etendust: intervjuud, mis mõjus õhtuses «Aktuaalses kaameras» pehmelt nagu vanaema pai. Teise samasuguse sai «Ringvaade», mille saatejuht lahkus vargsi teatrimaja külguksest.

Vahekokkuvõte: maksumaksja raha eest, ent kahjumlikult töötanud teater paneb üleöö uksed kinni. 31 inimest kaotab töö. Mis saab riigieelarvest eraldatud rahast, inimestest ja hoonest, teater ei selgita, vaid lükkab tanki kultuuriminister Indrek Saare. Ka jutule lubatud ajakirjanikud ei küsi seda. Nii ongi mõeldud.

Väärastunud arusaam avaliku raha kasutamisega kaasnevast vastutusest näib Eestis olevat aina enam leviv tõbi.

Väärastunud arusaam avaliku raha kasutamisega kaasnevast vastutusest näib Eestis olevat aina enam leviv tõbi. Kes ei usu, võiks vaadata, kuidas sel nädalal kultuuriraha väärkasutusega vahele jäänud Andres Mustonen sisuliselt mõnitas ajakirjanikku, kui too julges küsida, miks valitses tema ürituste raamatupidamises aastaid bardakk.

2014. aastal tambiti peaminister Taavi Rõivas mõne päevaga mutta, kui ta tahtis loobuda Tallinna Televisioonile intervjuude andmisest. NO teater võis seda varjatult teha küll. On irooniline, et sama küünilist suhtumist ajakirjanike hekseldamisse headeks ja pahadeks evis ka Edgar Savisaar, keda nad muusikalis hoolega fileerisid.

Mina usun, et NO99 läbipõlemine on Eestile kaotus. Kui aga ühes sellega lahtuks «sõberajakirjanike» poliitika kultuuritegijate seas ja lõppeks kommunikatsioonikriiside lahendamine Facebooki kaudu, võiks ühiskond ka midagi võita.