Sirbis sel reedel: juubelikõne tulevikust, digitaalne uusšamanism ning doktorantuur ja teadustöö

Sirbis 2. novembril:

Sirp 2.11

Sirp

ÜLO PIKKOV: Juubelikõne tulevikust

Eesti 200 aasta juubelit tähistades on mõistlik vaadata tagasi ja mõelda, kus olime saja aasta eest, milline oli elu Eestis siis, kui meie vabariik tähistas oma 100. aastapäeva.

Tööusk oli saja aasta eest Eestis kindlasti kõige populaarsem religioon ja meeleseisund. Tollased algelised robotid töötasid tubastes tingimustes ja valmistasid põhiliselt kohvi, aga inimesed ise rügasid rasket füüsilist tööd teha. Nii võis näha hästi hoolitsetud koduümbruse muruplatsidel robotmuruniidukeid ja maa-alustes kaevandustes inimkaevureid. Juba saja aasta eest arvasid eestimaalased, et digitehnoloogia on väga oluline ja et nad tahavad selles valdkonnas suunda näidata. Digiidentiteet oli juba tollal olemas, aga see ei olnud veel biomeetriline, selleks oli plastikust kaart. Olid e-teenused ja e-residentsus, arstid kirjutasid digiretsepte, kuid kui võrk oli maas, polnud ravimeid võimalik kätte saada ja paanikas hädalised ummistasid erakorralise meditsiini osakonnad.

PEETER LAURITS: Digitaalne uusšamanism

Maarja Nuut: «Seisund, mille poole laval olles püüdlen, on tunne, et õõtsun kujutletavas võrgustikus kuskil vahealas, ja selleni pääseb vaid muusikat tehes või tantsides.»

Hiljaaegu ilmus Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve (artistinimega Ruum) plaat «Muunduja», kus ürgne rahvalaulutraditsioon on ühendatud tänapäevase helikeelega.

HEIE MARIE TREIER: Miks just nüüd keraamika ja savi?

Niipea kui kriitikud midagi liiga enesekindlalt väidavad, astuvad esile kunstnikud, kes tõestavad edukalt täpselt vastupidist.

Kunstinäituste pressiteadete põhjal näib praegu olevat tõusuteel suundumus, et nüüdiskunsti näitustel on materjalina aina sagedamini esil savi.

Rahvusvaheliselt esindab seda kas või hiina aktivistist kunstnik Ai Weiwei, kes lähtub sajandeid vanast hiina portselani valmistamise traditsioonist ja sellega seotud sotsiaalsetest võrgustikest. Meil sai buum ilmselgelt alguse EKA keraamikaosakonnas õppinud Kris Lemsalu erakordsest rahvusvahelisest tähelennust 2015. aasta paiku ning nüüd on jõutud tema valimiseni 2019. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kunstnikuks. Lemsalu performance'i-kunstiga kombineeritud inimmõõtmes keraamilised skulptuurid äratavad ellu poeesia ja fantaasia, haakudes ka praeguse maailma vastuolude ja düstoopiatega.

MEELIS OIDSALU: Kahtlaselt mõjus Kris Lemsalu

Kris Lemsalu skulpturaalse moekunsti lembust saab tõlgendada üleskutsena tutvuda inimese esitava loomusega ja seeläbi teadvustada esitamistegevuse moonutavat, mutileerivat mõju isiksusele.

Kris Lemsalu teoseid esmakordselt näitusesaalis kohates tekkis kahtlus, et olen kunstinäituse asemel sattunud psühhedeelilisse spaasse, kus tajunihete ja -ootustega mängimine toimub mängu, ulakuse enese pärast, kus teosel ei ole esituslikku, kommunikatiivset tarvet. Kahtlust äratavad ka tööde lohisevad, pretensioonikad pealkirjad, kontrastiks autori poeetikavõttestiku ilmsusele. Kris Lemsalu teosed tekitavad tunde, et kunstnik on just sündmuspaigalt põgenenud, et mitte vaatajale järjekordse huligaansusega vahele jääda. Ehe tõend Lemsalu huligaanlikkusest esitati äsja lõppenud Artishoki biennaalil, mis seekord lahkas moekunsti ja kunsti kokkupuutepunkte ja kuhu Lemsalu oli Prisma peremarketist varastatud (kahtlane, äärmiselt kahtlane!) ostukärudes välja pannud disainitud rõivad või õigemini – käru oli säilitanud oma algse funktsionaalsuse, aga inimkujulisena.

MERLE KARRO-KALBERG: Kas naabrist parem?

Kommunismiohvrite memoriaali ja kavandatava jalgpallihalli konflikt tõstatab küsimuse, millised ehitised linnas üksteise kõrvale sobivad.

Augustis, vahetult pärast kommunismiohvrite memoriaali avamist ilmus avalikkuse ette teave, et memoriaali naabriks kavandatakse jalgpallihalli. Paljud krimpsutasid nina ning küsisid, kuidas selline asi juhtuda sai. Memoriaali üks autoritest, arhitekt Kalle Vellevoog sõnas meedia vahendusel, et kavandatav viilhall detailplaneeringuga ette nähtud kohta mõjuks memoriaalile hävitavalt ja mälestusala meeleolu kaoks. Detailplaneeringu koostaja arhitekt Margit Mutso vastas, et jalgpallihalli on kavandatud juba neli aastat ning imestas, kuidas see nüüd uudisena tuleb. Pirita linnaosa halduskogu liige Ülle Rajasalu kinnitas, et detailplaneeringuga minnakse edasi ning selle menetlemist ei ole võimalik peatada. Jõuti justkui ummikseisu, kus sellist lahendust, mis kõigile sobiks, et hundid söönud saaks ja lambad terved, ei paista. Teemat kommenteerivad Sirbile Margit Mutso, Kalle Vellevoog, memoriaali arhitektuurivõistluste tingimuste koostaja Kalle Komissarov ja arhitektuurivõistluse žürii liige, arhitektuuriteadlane Triin Ojari.

KRISTEL ALGVERE: Kaarsilla helikaunistaja

Judith Parts: «Ma arvan, et noored ei tohiks olla liiga kuulekad. Mina kaotasin selle tõttu julguse ise midagi luua.»

Tartu kaarsilla heliteose konkursil valiti tuntumate nimede seas välja ka Judith Partsi teos, mis kannab pealkirja «KuuleKuuLuule». Noor omanäoline muusik on sel aastal jõudnud osaleda mitmes põnevas projektis, näiteks vedas ta augusti algul Hiiumaa tantsufestivalil koos koreograafi Karoliine Suhhoviga 16+ noorte lavastusprotsessi, tegi helikujunduse Pärnu Vallikääru vabaõhulavastusele «Saja-aastane öö» ja oli septembris Tallinnas Sõltumatu Tantsu Lava uute koreograafide sarja «Premiere»-programmis koreograaf Anni Zuppinguga residentuuris.

ENELI KINDSIKO, MAAJA VADI: Sissevaade teadusdoktoriks pürgimise protsessi

Doktorantuur ja teadustöö tegemine erinevad valdkonniti ja kohati on nende hindamine ühesuguse mõõdupuuga ebaõiglane.

Kui räägitakse kõrgharidusest, siis tavapäraselt mõeldakse selle esimest astet, seal omandatud teadmisi ja oskusi. Kolmas ehk doktoriõppe tase ning doktorikraadi saavutamise võimalused ja kriteeriumid on vähem tähelepanu pälvinud. Ometigi on just doktorikraadiga inimeste töö üks teadmusmahuka ühiskonna nurgakive. Seepärast on vaja, et laiem üldsus mõistaks, kuidas doktorikraadini jõutakse ja milliseid probleeme sellel teel kohatakse. Meie eesmärk on välja tuua ja illustreerida doktoriõpinguid kujundavaid tegureid, eelkõige seda, kuidas eri valdkondades teadustöö tulemuste avaldamine mõjutab doktorikraadini jõudmist.

TARMO SOOMERE: Mineviku liitmine tulevikuga pole lihtne aritmeetika

Areng toimub ainult siis, kui me tuleme välja oma mugavustsoonist, milleks on praegu Maa. Retsept selleks ei ole ei lihtne ega valutu.

Von Krahli akadeemia kuulajad on kindlasti eestlased. Sest eri loengutel saalis viibijate arv on selges korrelatsioonis meie eestlasliku mõtlemise arhetüübiga. Head sõnumid – nagu Mart Noorma optimism inimkonna kosmilise tuleviku osas – on palju vähem atraktiivsed kui hiiobisõnumid ehk õnnetuse ettekuulutused.

Suureks saamiseks on mitmeid retsepte. Vaimult suur olemine on keerukas. Tahaks midagi lihtsamat. Kolleeg Anu Raud on pakkunud välja versiooni: «Kui sa liidad mineviku tulevikuga ja seda tajud, on ka väike maa hoopis suurem.» Isegi nii suur, et võib ulatuda kosmoseni. Nagu Eesti sai 2013. aastal kosmosemaaks. Mis siis et nanosatelliidiga. Kosmos on nii suur, et nano ja giga on universumi mõõtmete kõrval mõlemad vaid tolmukübemed. Kui just pole tegemist parsekitega.

ART LEETE: Jugid, Siberi algupärased eurooplased

Jagamatu ja jaotatud terviku eristamise eksistentsiaalseks aluseks on kiviaegne jahisaagi tükeldamise kogemus.

Tavaliselt loetakse igasugused ebaselge olekuga Venemaa rahvad ametlikult venelasteks, aga on ka teisi võimalusi. Natuke omamoodi rahvastena eristatakse ka mõne muu rahva seast välja paistvaid kooslusi. Oma väikerahvas on ka kettidel, Siberis Jenissei jõe ääres elaval põlisrahval. Kette oli 2010. aasta rahvaloenduse järgi 1219 inimest ja nende seas loeti veel eraldi kokku kettidest lõunas, Sõmi jõe ääres elavad jugid, kes olid esindatud ühe naisterahva näol. Veel 2002. aastal oli jugisid 19, seega on vähenemine olnud pöördeline. Nõukogude Liidus jugisid rahvana ei tunnustatud, seega said nende eksistentsiaalse iseseisvuse püüdlused vilja kanda alles hiljaaegu.

Intervjuud

Siobhan Fallon Hoganiga, Sofie Gråbøliga, Bruno Ganziga

«Nu-performance'i» festivali kuraatorite Henri Hüti ja Mihkel Ilusaga

EMTA professori Jüri Naelaga

etenduskunstnik  Kadri Noormetsaga

Ungari akadeemiku Gábor Stépániga

Arvustamisel

VII «Nu-performance'i» festival «Objekt ja kollektiiv»

Piret Raua «Initsiaal purjeka ja papagoiga»

Sana Valiulina «Brežnevi lapsed»

«Eesti lastekirjanduse kuldvara»

kontsertetendus «Augustus»

Eesti muusika- ja teatriakadeemia «Sügisfest»

Lars von Trieri «Maja, mille Jack ehitas»

Vanemuise «33 variatsiooni» ja «Romeo ja Julia»

Tammsaare park