Veenuse planeet.

FOTO: SCANPIX

Kuula artiklit

Maa «kaksiku» Veenuse tundmaõppimine, kuidas kaks nii sarnast planeeti on erineva mineviku tõttu jõudnud praegusse seisundisse, annab olulisi teadmisi terve Päikesesüsteemi ja võib-olla isegi teiste tähesüsteemide evolutsiooni kohta, kirjutavad Nottinghami Trenti ülikooli kosmoseteaduse doktorijärgsete õpingute teadur Gareth Dorrian ja Nottinghami Trenti ülikooli õppejõud Ian Whittaker veebiväljaandes The Conversation.

20. sajandi algupoole populaarses ulmes kujutati Veenust omamoodi imepaigana, kus on meeldivalt soe, kenad põlismetsad, sood, isegi dinosaurused. 1950. aastal asus Ameerika Loodusloomuuseumi juures tegutsev Haydeni planetaarium koguma broneeringuid esimesele kosmoseturismireisile – juba ammu enne tänaste Blue Originsi, SpaceX'i ja Virgin Galacticu aega. Taotlejal tuli kõigest anda oma aadress ja märkida ära soovitud sihtkoht, mille hulgas leidus ka Veenus.

Tänapäeval kujutab Veenus vaevu kosmosesse pürgivate turistide unelmate sihtkohta. Viimaste aastakümnete rohked uurimisreisid on teinud selgeks, et paradiisi asemel on tegu põrguliku maailmaga, kus valitseb talumatu temperatuur, söövitav mürgine atmosfäär ja pinnal ränk rõhk. Ometi on USA riiklik kosmoseagentuur NASA sellest hoolimata välja töötamas Veenuse mehitatud missiooni kontseptsiooni, millele on töönimeks antud «suurel kõrgusel Veenusel tegutsemise kontseptsioon» (High Altitude Venus Operational Concept, HAVOC).

Ent kuidas saaks selline missioon üldse võimalik olla? Planeedi pinnal valitseb isegi kõrgem temperatuur (ligikaudu 460 kraadi Celsiuse järgi) kui Merkuuril, ehkki Veenus asub oma kaks korda Päikesest kaugemal. See on kõrgem kui paljude metallide, kaasa arvatud vismuti ja plii sulamispunkt, mis võivad lausa «lumena» langeda kõrgematele mäetippudele. Pinnas ise koosneb kõledast ebaühtlasest kaljust, tohututest basaltväljadest, kus leidub vulkaanilist aktiivsust, ning õige mitmest tervele mandrile tunnuslikke jooni andvast mägialast.

Samuti on see geoloogiliselt noor ning üle elanud korduvaid katastroofilisi sündmusi. Äärmuslikud ilmingud on tinginud suure kuumuse kogunemise pinna alla, mis on põhjustanud viimaks selle sulamise ning seejärel, kui kuumus on pisut hajunud, taastahkumise. Sellise asjaga kokkupuutumine mõistagi ei köida just turisti.

Atmosfääris hõljumine

Õnneks ei ole NASA uus missioon mõeldud inimeste toimetamiseks äärmiselt ebasõbralikule pinnale, vaid planeedi tiheda atmosfääri ärakasutamiseks uurimisbaasina. HAVOCi laadi uurimisreisi võimaliku toimumisaja kohta ei ole seni veel avalikult midagi öeldud. Kahtlemata on tegemist tulevikku suunatud plaaniga, enne mida peab õnnestuma õige mitu tagasihoidlikumat katselendu. Igal juhul on selline missioon võimalik juba praeguse tehnikaga. Idee kohaselt tuleks kasutada õhulaevu, mis võivad püsida pikemat aega atmosfääri kõrgemates kihtides.

Võib-olla mõningase üllatusena on Veenuse atmosfääri kõrgemad kihid kogu Päikesesüsteemis kõige enam Maaga sarnased. 50-60 kilomeetri vahemikus võib rõhku ja temperatuuri võrrelda Maa atmosfääri alumiste kihtidega. Õhurõhk on Veenusel 55 kilomeetri kõrgusel ligikaudu pool õhurõhust Maal merepinna tasandil. Seal võib viibida lausa ilma hingamisaparaaditagi, sest see on umbes võrdne rõhuga, mida kohtab näiteks Kilimanjaro tipus. Muretsema ei pea ka temperatuuri pärast, mis on seal 20-30 kraadi kandis Celsiuse järgi.

Kõrgemale jääv atmosfäär on samuti piisavalt tihe, et kaitsta astronaute radioaktiivse kosmilise kiirguse eest. Päikesele lähemal asumine tagab Maaga võrreldes suurema päikesekiirguse, mis lubab genereerida energiat (umbkaudu 1,4 korda rohkem).

Kavandatav õhulaev hõljuks tuultest aetuna vabalt ümber planeedi. Seda võiks täita hingatavate gaaside, näiteks hapniku ja lämmastiku seguga, mis tagaks lenduvuse. Nimelt ei ole hingatav õhk nii tihe kui Veenuse atmosfäär ning täidaks seepärast hõljumiseks vajaliku gaasi rolli.

Veenuse atmosfäär koosneb 97 protsenti ulatuses süsihappegaasist, kolme protsendi ulatuses lämmastikust ja väga põgusalt veel mõnest gaasist. Tuntuks on saanud väävelhappevine, mis moodustab tihedaid pilvi ning tagab planeedile Maa pealt vaadates nii kena nähtavuse. Õigupoolest peegeldab Veenus tagasi 75 protsendi valgusest, mis Päikeselt temani jõuab. Äärmiselt suure peegeldusvõimega pilvekiht püsib 45-65 kilomeetri kõrgusel, väävelhappevinet leidub veel 30 kilomeetri kõrgusel. See tähendab, et õhulaeva konstruktsioon peab olema hästi läbi mõeldud, et panna vastu happe lagundavale toimele.

Õnnekombel on meil juba olemas happeprobleemist jagu saav tehnoloogia. Mitmed laialdaselt kättesaadavad materjalid, näiteks teflon ja rida plaste, on väga happekindlad ja neid saab kasutada õhulaeva väliskestas. Niisiis võib täiesti ette kujutada, et inimene astub platvormile väljaspool õhulaeva, kaasas ainult õhutagavara ja seljas keemiakaitseülikond.

Elu Veenusel?

USA Magellani uurimisreisidega suudeti orbiidilt radariga Veenuse pind kaardistada. Reaalselt on pinna peal käidud aga mõnes üksikus paigas 1970. aastate lõpul Nõukogude Venera sondidega. Nende vahendusel saadi esimesed ja seniajani ainukesed pildid Veenuse pinnast. Need näitavad äärmiselt ebasõbralikke tingimusi millisele tahes eluvormile.

Atmosfääri kõrgemates kihtides on aga sootuks teised tingimused. Maal eksisteerib teatavaid ekstremofiilseid organisme, kes tulevad toime ka atmosfääritingimustega sellises kõrguses, kus lendaks HAVOC. Islandi ja Itaalia äärmiselt happelistes vulkaanilistes järvedes võib leida selliseid liike nagu Acidianus infernus. Maa pilvedes on samuti leitud õhus eksisteerivaid mikroobe. Eelnev ei tõenda vähimalgi moel, nagu võiks Veenuse atmosfääris leiduda elu, aga see on vähemalt võimalus, mida HAVOC või mõni muu sarnane uurimisreis võiks uurida.

Veenuse praegused kliimaolud ja atmosfääri koostis tulenevad kontrollimatust (see tähendab nii suurt äärmuslikkust, et seda ei saa kuidagi tagasi keerata) kasvuhooneefektist, mis andis juba üpris varakult suhteliselt talutavale Maa «kaksikule» sootuks teise arengusuuna. Meil puudub alus eeldada, et Maad võiks tabada sama äärmuslik stsenaarium, aga Veenus näitab ilmekalt, et planeedi kliima võib dramaatiliselt muutuda teatud kindlate füüsiliste tingimuste mõjul.

Praegusi kliimamudeleid järele proovides neis äärmuslikes tingimusis, mis valitsevad Veenusel, võime ehk senisest täpsemalt välja selgitada, kuidas erinevad kliimat mõjutavad jõud võivad kaasa tuua dramaatilisi muutusi. Veenus annaks niisiis meile võimalusi proovile panna praeguste kliimamudelite äärmuslikud variandid, millel võib olla väga suur tähendus meie enda planeedi keskkonna heaolule.

Me tunneme seniajani Veenust üpris vähe, ehkki tegu on meie lähima planeedist naabriga. Seepärast annabki tundmaõppimine, kuidas kaks nii sarnast planeeti on erineva mineviku tõttu jõudnud praegusse seisundisse, meile olulisi teadmisi terve Päikesesüsteemi ja võib-olla isegi teiste tähesüsteemide evolutsiooni kohta.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane