Korstnapühkija.

FOTO: Dmitri Kotjuh / Jarva Teataja /

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Ebakindlas tulevikus on üks asi kindel – vähesed veavad ühe hariduse või ametiga kooli lõpust kuni pensionini välja, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Kui teha avaliku sektori «puhastus» või panna kinni mõni suurem ettevõte, on Eestis tulemuseks sotsiaalne katastroof, sest enamikul pole tagataskus teisi võimalusi ega ka oskusi. Selle vältimiseks peaks igaühel olema kaks-kolm ametioskust/haridust, et kriiside või suurte muutuste ajal hakkama saada. Samuti peaks riik hakkama soosima osaajaga töötamist ning muutuma peab ka haridussüsteem ning tööandjate suhtumine.

Eesti näiliselt kiidab elukestvat õpet, aga reaalsus on teine. Meenub Kreenholmi sulgemine aastaid tagasi, kui intervjueerisin seal töö kaotanud naisi, kellele oli see suur šokk. Ühe naise kommentaar oli, et õige inimene teeb kogu elu ühte tööd ega pea midagi enam õppima. Majanduskriis polnud veel käes, aga isegi 40-aastased ei näinud enam tulevikku. Uue ala õppimine tähendas neile läbikukkumise tunnistamist. Meedias on aastaid kirjutatud neist, kes on elus uue lehekülje keeranud. On imetlust, saatusekaaslaste julgustamist, aga tihti kõlab mõte, et neile vaadatakse viltu.