NO99 pakib asju.

FOTO: Erik Prozes

Kuula artiklit

Kolmapäeva ennelõunal nii kohalikku kultuuri- kui ka poliitikamaastikku tabanud uudis teatri NO99 tegevuse lõppemisest ei üllatanud sisulises plaanis ilmselt kedagi neist, kellele see tegelikult korda läheb. Bioloogiast kujundit laenates võiks väita, et võimas ja väärikas, ent pealtnäha täiesti pehkinud puu vajus kokku omaenese raskuse all. Ei kasvanud taeva, ei jäänud ilmasambaks. Ei kujunenud isiku- ja ajastuüleseks insitutsiooniks nagu Estonia, Vanemuine, ERSO jps.

Et olla NO teatri panuse osas võimalikult aus ning objektiivne, tuleb rõhutada, et see raskus, mis kollektiivile – soovin rõhutada, et mitte institutsioonile, vaid inimestele – koormavaks osutus, oli aastate jooksul endale ise kanda võetud ja selga laotud. Juba ainuüksi sellega, et sooviti praktiliselt kehastada üht ideaali, milles võib näha teatavat oksüümoroni, praktilist paradoksi.

Nimelt oli kultuuriministeeriumi ühel konkreetsel eelarvereal 14 aastat tagasi Vanalinnastuudio välja vahetanud NO99 nõukogulikus žargoonis väljendatult Riiklik Akadeemiline Avangardteater – kasutan nõukogulikku žargooni siinkohal meelega ja meeleldi, osutamaks sellele, et meie teatrite rahastus on – kas õnneks või kahjuks, vist siiski pigem õnneks – pärit nõukogudeajast, on oma vormilt (ehkki õnneks mitte sisult) täiesti sotsialistlik.

Kuidas sobib sellesse vormi riiklik avangardteater – rahva rahaga tekitatud kohustus olla püüdlikult ja karmplikult modernne. NO99 suutis seda suhteliselt jaburat ideaali kehastada sellisel viisil ja määral, mida selle projekti otsesed (kultuuriministeerium) ega kaudsed rahastajad (maksumaksjad) ei osanud ilmselt alguses loota, veel vähem eeldada.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi loomingulisel juhtimisel õnnestus teatril olla ühtaegu nii ajastuväärilisel ning keskkodanlikult konservatiivset elu- ja kunstitunnetust raputaval moel avangardne kui ka populaarne – meeldida nii kriitikutele, auhinnažüriidele kui ka piletiostjatele. NO99-l õnnestus väljuda nišiteatri formaadist ning saavutada lühikese ajaga Eesti parima ning mõjukaima trupi staatus, muutumata sealjuures tahtmatult omaenese paroodiaks.

NO99 läks oma vabatahtliku otsusega laiali mitte nagu riiklik kultuurikollektiiv, vaid nagu punkbänd. See otsus polnud bürokraatlik ega pealesunnitud, vaid isiklik ja vabatahtlik.

Avangardteater peaks tegema iga lavastust nagu viimast: kui eelmiste eitust, kui värsket manifesti, kartmatut hüpet vette tundmatus kohas, minekut üle piiri ilma soovi ning võimaluseta pöörduda tagasi. Nende ideaalide valguses meeldib mulle tõlgendada NO99 eilset otsust oma tegevuse enneaegse lõpetamise kohta kui selle teatri viimast lavastust, happening'i kui soovite. Seega siis NO29 – kui järgida teatri seniste lavastuste äraspidisele kronoloogiale tuginevat tähistuspraktikat.

Selle käiguga tõestas NO99, et nad olid mitte niivõrd institutsioon oma sisemise inertsi ja riiklikust rahastusest ning tootmisplaanidest tulenevate paratamatute piiride ja kohustustega, vaid elav organism, kellel on õigus otsustada ise oma elu üle, vabadus vajadusel väärikalt surra.

Elame teatavasti ajal, kui meie kultuur on oma ülerahastatuses muutunud ülimalt institutsionaliseerituks ning halvas mõttes professionaalseks. Annab riik raha ja ameti, annab justkui ka ideed ja energia selle ameti pidamiseks. Ükski «normaalne» riiklik kultuuritöötaja või -institutsioon ei lõpeta oma tegevust siis, kui on otsa lõppenud ideed ja/või publik, vaid siis, kui lõpeb rahastus. Riiklik ettehool tagab, et kultuuriministeeriumi haldusalasse kuuluva kultuuriasutuse surm ei tohiks enam alluda bioloogilistele seaduspärasustele. Kui see saabub, siis üksnes bürokraatliku otsusena ülalt alla.

NO99 läks oma eilse otsusega laiali mitte nagu riiklik kultuurikollektiiv, vaid nagu punkbänd. See otsus polnud bürokraatlik ega pealesunnitud, vaid isiklik ja vabatahtlik. Mitte majanduslik, vaid loominguline. Selles on mitte üksnes väärikust, vaid ka avangardsust.

Teatrita jäänud publikul pole mõtet leinama jääda, keegi pole surnud, elu läheb edasi. Suur tänu, NO99, nii kõigi eelmiste kui ka selle viimase lavastuse eest! Tsiteerides teie lipulavastuse finaali: «Te olete vabad!».