Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Tokyo pilvelõhkujad on udusse mattunud, kui jõuan varahommikul kokkulepitud kohtumispaika. Tavaliselt nii ülerahvastatud Tokyo rongijaam on peaaegu tühi, sest kell on just saanud kuus. Endiselt haigutades seiran murelikult tormist taevast: kas jõuan tagasi enne õhtul saabuvat taifuuni? Jään lootma. Sel vihmasel hommikul alustan teekonda Fukushima katastroofitsooni, mida pole senini ohutuks kuulutatud.

Giid Takuto osutub sõbraliku moega noormeheks, kes on enda sõnul võtnud missiooniks avada inimeste silmad Fukushimas toimunu tagajärgede suhtes sealsetele elanikele. Selleks korraldab ta vahetevahel ekskursioone 20-kilomeetrise raadiusega evakuatsioonitsooni, et anda inimestele võimalus seda kohta näha ja kogeda. Enamik Takuto kliente on välismaalased – jaapanlastele on Fukushima siiani tabu, millest ei taheta rääkidagi, veel vähem sinna minna.

Meid on kokku neli. Takuto juhatab mind ühe hollandlasest härra juurde ja läheb ise otsima ülejäänud kahte kaasreisijat. 34-aastasel finantstöötajal pole see esimene kord tuumakatastroofi tagajärgi näha. Möödunud aastal oli ta käinud Tšornobõlis ning see osutus tema sõnul niivõrd eksootiliseks elamuseks, et ta tahtis nüüd ka Fukushimat näha.

Meie kaheks kaasreisjaks osutub Saksa-Kreeka noorpaar, kes on Jaapanis suurema grupiga. Ainult nemad julgesid ette võtta reisi Fukushimasse.