Arst. Foto on illustratiivne.

FOTO: 1pouzi.ru

Kuula artiklit

Maailmapanga andmetel kulutab Eesti per capita tervishoiule umbes viis korda vähem kui Ameerika Ühendriigid. Viis korda – see pole nali. Kuidas seda vahet seletada... Näiteks internetis müüakse vastavas portaalis 1992. aasta VAZi 2000 euro eest ja 2009. aasta Volvo XC-60t 10 000 euro eest. Mõtled küll, et mis vahet seal on, mõlemad on autod: rool, mootor ja neli ratast. Kuid ühel on lõhnakuusk, mugav salong ja võimas mootor, teine on vana, pisut roostes, ning kel kogemus Vene ja nõukogude autodega, see teab, et sõita saamiseks pead oskama autot ise remontida. Kui keegi mõtleb, et meie meditsiin on lääne tasemel, siis managu endile silme ette Vene VAZ, mis ei sõida ega näe välja nagu Rootsi Volvo.

Ärge saage valesti aru – meil on tervishoius tööl palju suurepäraseid spetsialiste, ja kes on näiteks elus kokku puutunud meditsiiniga meie idanaabri juures, teab, et meie tervishoid on sellega võrreldes Volvo. Sest mis on tervishoid Venemaal: aspiriin, sidemed, briljantroheline, haiglakoiku ja koridoris ringi luusiv arst, kellel on mõttes vaid see, et teie käest oma närusele kuupalgale lisaks raha välja pressida.

Kuid me ei pea ju end võrdlema nendega, kes on viletsamad, vaid ikka nendega, kes on paremad. Ja nii kukub välja, et VAZ oleme meie. Rahva tervisenäitajad on otseses seoses tervishoiu riikliku rahastamise ja elukvaliteediga.

Kuid jumal nende autodega. Me räägime inimestest, sest tervishoid ei ole sidemed ja tabletid, vaid inimesed, nende elu ja tervis. Eesti on tervishoiuvaldkonda puudutavate näitajate poolest arenenud riikide hulgas keskpärane. Ei taha meie valitsus meditsiini panustada ka sama palju kui meie arenenumates naaberriikides.

Kui keegi mõtleb, et meie meditsiin on lääne tasemel, siis managu endile silme ette Vene VAZ, mis ei sõida ega näe välja nagu Rootsi Volvo.

Jällegi – jumal sellega. Kuid nagu näitab riigikontrolli audit, on meie tervishoiusüsteem täielikult balansist väljas. Möödunud aastal olid EMO kulud 152,6 miljonit eurot, samas kui perearstiabile kulus 114 miljonit. EMOsse pöördus 2017. aastal umbes 300 000 inimest 462 000 korda, neist üle poole ei vajanud erakorralist abi.

See näitab, et eespool toodud võrdlus VAZiga on igati kohane. Selleks et VAZiga garaažist välja sõita, pead sa kõigepealt seda korralikult putitama. Ja sama on Eesti tervishoiuga: see töötab, kuid kuskilt otsast pidevalt midagi laguneb ja kogu aeg on vaja midagi putitada-remontida. Peaksid ju perearstid olema meie tervishoiu alus, kuid riigikontrolli auditist tuleb välja, et selleks on EMO.

Põhimõtteliselt peegeldab see Eesti tervishoiu peamisi hädasid: pikad ravijärjekorrad, ületöötanud arstid, niigi piiratud ressursi raiskamine. Lühidalt võib järeldada, et kogu süsteem vajab kapitaalremonti, mitte ad hoc lahendusi ja pisiparandusi.