Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/08/6236059t1h4de3.jpg)
/nginx/o/2018/10/02/11461351t1he885.jpg)
Liitumine kogumispensioniga tundus õigemast õigem. Oleksin seda ilmselt isegi teinud, kui seadusandja poleks otsust minu eest juba langetanud. Seda vastakamaid tundeid tekitab täna II samba aadressil kostev kriitika, aga veelgi enam vastuargumentatsiooni praktiliselt täielik puudumine, kirjutab ajaloolane Art Johanson.
Ajaloolase perspektiivist lähtudes olen harjunud vaatlema nähtusi läbi pikema ajahorisondi. Nii ka pensionisüsteemi ja sellega seotud debatti. Tänapäevases mõistes sotsiaalpensioni tekkimine jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi alguskümnenditesse. Ellu on sotsiaalpension kutsutud selleks, et isikule, kes end enam tööga elatada ei suuda, oleks tagatud inimväärne äraelamine. Eelmise pensionireformi käigus hakati II ja III pensionisamba kontekstis pensioni kujutama suisa rikastumise allikana. Vaatleme, mis on neist asjust saanud tänaseks.