Art Johanson: minu raha on teie käes ja ma tahan kinnitust, et sellest on mulle kasu

Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Liitumine kogumispensioniga tundus õigemast õigem. Oleksin seda ilmselt isegi teinud, kui seadusandja poleks otsust minu eest juba langetanud. Seda vastakamaid tundeid tekitab täna II samba aadressil kostev kriitika, aga veelgi enam vastuargumentatsiooni praktiliselt täielik puudumine, kirjutab ajaloolane Art Johanson. 

Ajaloolase perspektiivist lähtudes olen harjunud vaatlema nähtusi läbi pikema ajahorisondi. Nii ka pensionisüsteemi ja sellega seotud debatti. Tänapäevases mõistes sotsiaalpensioni tekkimine jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi alguskümnenditesse. Ellu on sotsiaalpension kutsutud selleks, et isikule, kes end enam tööga elatada ei suuda, oleks tagatud inimväärne äraelamine. Eelmise pensionireformi käigus hakati II ja III pensionisamba kontekstis pensioni kujutama suisa rikastumise allikana. Vaatleme, mis on neist asjust saanud tänaseks.

Kui Eestis juurutati kogumispension, olin liiga noor selleks, et teemale kuigivõrd tähelepanu pöörata. Sünniaasta tõttu liideti siinkirjutaja põlvkond II sambaga automaatselt. Pensionireklaamist oli toona siiski raske mööda vaadata, kuna sellega oli üle ujutatud kogu meediaruum. Üldjoontes meenuvad kaks põhisuunda: poliitiline ja äriline.