Nutitelefonides lapsed. 

FOTO: Pexels/Cc0 Licence

Kuula artiklit

Oletame, et üks kümneaastane Karl elab koolist kahe kilomeetri kaugusel. Igal hommikul sõidutab ema ta koolimaja ukse ette, koju läheb Karl pärast koolitunde tavaliselt bussiga. Kahel korral nädalas käib poiss ka jalgapallitrennis. Suurema osa ajast veedab Karl aga kodus arvutimänge mängides.

Umbes taoline pilt avaneb täna avaldatud Eesti laste liikumisaktiivsuse uuringust. Maailma terviseorganisatsioon soovitab iga päev end vähemalt 60 minutit liigutada, karm tõde on see, et seda teeb aga reaalselt vaid 16 protsenti 10–17-aastastest kooliõpilastest.

See, et lapsed ei käi üheski trennis, ei olegi probleem. Umbes pooled teevad seda. See ei ole aga piisav. Tavapärane liigutamine ei ole nimelt laste jaoks enam loomulik tegevus. Jala või rattaga käib koolis vaid kolmandik, õues mängib või veedab niisama aega alla 20 protsendi lastest ja noortest, palju aega veedetakse ekraanide ees jne. Võrdluseks – Soomes käib ligi 75 protsenti koolis jala või jalgrattaga, ka õues mängitakse rohkem.

Kevadisest tervisearengu instituudi seirest selgus, et iga neljas esimese klassi õpilane Eestis on ülekaaluline või rasvunud. See on suurel määral just vähese liikumise teene. Olukord, kus ligi veerand lastest tarib endaga iga päev kaasas aga lisakilosid, vajab sekkumist.

Meil on koolis küll kohustuslikud kehalise kasvatuse tunnid, õues liikumine on vahetundide ajal lubatud aga vaid pooltes koolides. Selle asemel istuvad õpilased ninapidi nutitelefonides ja tegelikult olemasolevad mänguväljakud ja spordisaalid seisavad tühjalt.

Ka vanemad võiksid lastele rohkem eeskuju näidata. Selle asemel, et sõita ühe-kahekilomeetriseid vahemaid autoga, võiks kõndida. Nädalavahetusel diivanil lösutamise asemel teha ettepanek minna jalutama, välja mängima, loodusesse matkama, rulluisutama või jalgrattaga sõitma. Praegu on vaid veerandil 12–17-aastaste peredel traditsioon ühiselt sportida.

Ka riik peaks nuputama, kuidas saada lapsed ja noored rohkem liikuma. Tundub, et praegustest arengukavadest ei piisa. Tartu Ülikooli liikumislaboril on plaanis valitsusele saata ettepanek töötada välja laste riiklik liikumisprogramm koos täpsete tegevustega. Loodetavasti võetakse seda ettepanekut ka kuulda. Ka taskukohastest või tasuta trennidest oleks kahtlemata kasu.

Öelda teismelisele, kes võib juba ülekaaluline olla: kuule, käi rohkem jala – suure tõenäosusega pole sellest kasu. Liikumise harjumust tuleb kujundada juba maast madalast.