Neeme Korv

FOTO: Postimees

Kuula artiklit

On ohte, mis ähvardavad meid seetõttu, et valitsevate hoiakute tõttu ei võta ühiskond neid tõsiselt ja seetõttu pole avalikku survet teemaga tegelda. Niinimetatud korgijook meelelahutusasutustes on just niisugune probleem. Kuniks hoiakud ei muutu, püsib risk, et meie tütreid, õdesid ja kallimaid mürgitatakse halastamatu ärakasutamise eesmärgil. Hea kolleegi Heelia Sillamaa ajakirjanduslik eksperiment (PM 30.10) näitas, kui tõenäoline see on. Liiga tõenäoline.

«Korgijook» on häbematult leebe rahvakeelne nimetus gammahüdroksübutüraadi (GHB) kohta, mida meditsiinis kasutatakse üldtuimastina ja inglise keeles kutsutakse otsesõnu vägistamisuimastiks (date rape drug). Selle kasutamine on samasugune erakordselt jõhker kuritegu nagu kallaletung, kus juhuslik ohver pekstakse avalikus kohas vigaseks või halvemal juhul surnuks.

Ööklubid väidavad, et neil on raske aine sissetoomist takistada. Politsei väidab, et juhtumeid õieti pole. Ohvrite lood on jõudnud ajakirjandusse, sotsiaalmeediasse, foorumitesse. Ent ühiskonna reaktsiooni ei järgne. Aures habent et non audient. Kõrvad on, aga ei kuule.

«Ei ole vaja asja ebaproportsionaalselt suureks puhuda ja inimesi hirmutada,» ütleb Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegude talituse juht Rait Pikaro (PM 30.10). «Asi» võib tõesti näida üsna tühisena, kui päevast päeva tuleb tegeleda seltskonnaga, kelle elu sisustab näiteks fentanüül. Paraku nii aina tugevdatakse hoiakuid, millest keskne ütleb, et kõrtsi ja ööklubisse minekul võetakse teadlik risk; varahommikune või hilisõhtune tänaval kõndimine on teadlik risk. Vägistati? Äkki hoopis ise tahtis?

NOA restorani tabas tänavu juulis leitud salmonellabakteri tõttu karm kohtlemine – ei hoidnud end tagasi ametkonnad ega avalikkus. Siin ei olnud bœuf à la tartari sööjad süüdi. Küllap vaatasid terava reaktsiooni tõttu oma sisereeglid üle paljud toitlustusasutused.

Minu meelest ei ole GHBst rääkimine ebaproportsionaalne suureks puhumine. Ebaproportsionaalne on hoopis see, kuidas teemat pisendada püütakse. GHB kasutamist on hiljem keerukas tuvastada. Järelikult on olulisim ennetus, mille osa on see, et iga kahtlust tuleb käsitleda täie tõsidusega. Sellega peaksid tegelema kõik osalised.

GHBst rääkimine ei ole ebaproportsionaalne suureks puhumine. Ebaproportsionaalne on hoopis see, kuidas teemat pisendada püütakse

Peame lahti saama suhtumisest, et «peoloomal läks õhtu käest ära» või on lihtsalt häbi ja piinlik. Klubid ja baarid peaksid käte laiutamise asemel müüma turvalisust. Politsei peaks sisendama kindlust, selmet rõhutada seisukohta, et kui tekib probleem, on süüdi ohver, kes lasi end lõdvaks, unustas valvsuse.

Teismelisi tüdrukuid kasvatades olen neisse sisendanud ettevaatust ja tähelepanelikkust nii enda kui ka kaaslaste suhtes. Kuid rääkida neile klaasi vee tellimisest kui turvariskist, muutub kogu jutt naeruväärseks paranoiaks.