Hanneli Rudi: riiklik sunnitöö (2)
30. oktoober 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/29/11535401t1h74d1.jpg)
Ühel päeval saab tellisetehase omanik riigilt nõude, et senise 1200 asemel peab ta päevas valmistama 2000 tellist. Me ju maksame iga tellise eest, kinnitab ametnik vastuseks tehasejuhi selgitusele, et seda nõuet on võimalik täita vaid kvaliteedile vilistades. Riigiametnikku see ei huvita – on ehitusbuum, telliseid on vaja. Nii kerkivadki majad murenevatest tellistest, mis sest, et üsna pea võib sundkorras tehtud praak tuua kaasa traagilised tagajärjed.
Päris elus on eraettevõtjatest tellisetegijad sellisest absurdsest nõudest pääsenud. Perearstidel on aga olukord, kus riik sunnib tegema ebakvaliteetset tööd, reaalsus. Paarkümmend aastat tagasi tuli riiklike käsulaudade järgi jaoskonnaarstidel hakata ettevõtjateks, kes pidid oma rahaga püsti panema praksise, soetama ruumid ja seadmed ning palkama peale pereõe ka raamatupidaja.
Siis tundus see hea plaan, sest makstes perearstidele iga hingekirjas oleva patsiendi eest kuus pisut pearaha, jäi majanduslik toimetulek puhtalt ettevõtjast tohtri kanda. Riik lootis, et põhimõte «mida rohkem patsiente, seda rohkem raha» ärgitab arste oma nimistuid võimalikult suureks paisutama. Perearstide entusiasm rauges kiiresti, kui selgus, et hiigelnimistu tähendab tööd konveiermeetodil. Nii panid paljud läbi põlenud tohtrid Eestis ameti maha ja naudivad nüüd kellast kellani palgatööd Soome tervisekeskustes.
Perearstidel on aga olukord, kus riik sunnib tegema ebakvaliteetsest tööd, reaalsus.
Uusi noori arste ülikoolist peale ei tule, sest aastaid õppinud noored meedikud tahavad ravida, mitte hakata ettevõtjaks, kes võib korralikust puhkusest vaid unistada, sest üksikpraksises on asendusarsti leidmine võrdne lotovõiduga. Euroraha toel kerkivad tervisekeskused ilmselt leevendavad veidi perearstide põuda, aga on tõsiasi, et lähiaastatel kriis süveneb, sest kunagised jaoskonnaarstid hakkavad kohe-kohe pensionile jääma ja neile on asendajaid leida väga keeruline isegi Tallinnas, väiksematest kohtadest rääkimata.
Iseenesest saan aru sotsiaalministeeriumi soovimatusest mitte vähendada seadusesse kirjutatud nimistute suurust, sest siis on riik sunnitud tunnistama: me ei suuda kõigile elanikele isegi perearstiabi tagada. Millegipärast ma ei usu, et riiklik sunnitöö tõstaks perearstiameti populaarsust meditsiinitudengite seas. Karta on, et varsti jäävad need residentuurikohad jälle täitmata. Seda enam, et iga aastaga paneb riik perearstide õlule aina enam kohustusi, et eriarstiabi koormust vähendada.
Patisendina tahan, et perearstil oleks aega mind korralikult ravida, sest ma tahan terveks saada. See peaks olema ka riigi soov, et ülekoormatud perearsti juures poolikut ravi saanud patsiendid ei satuks hiljem tüsistustega haiglasse, kus on ravi tervishoiusüsteemile veel kallim kui korralik tohterdamine kohe haiguse alguses.