Saksamaa liidukantsler Angela Merkel eile, teatades, et ta teeb varsti poliitikaga lõpparve.  

FOTO: Tobias Schwarz/Clemens Bilan/Afp/Epa/Scanpix

Kuula artiklit

Mida siis Saksamaa liidukantsler Angela Merkel poliitilistele konkurentidele ja maailmale teada andis? Ta ei kandideeri enam (st sel sügisel) kristlike demokraatide juhiks ja ei kandideeri järgmistel Liidupäeva (Bundestagi) valimistel (2021. aastal). Ta ei öelnud sugugi, et kohe homseks tuleks parlamendil otsida uus liidukantsleri kandidaat ja hakata üksiti uue koalitsiooni üle hääletama.

Riigi, enda juhitava valitsuse, valitsuskoalitsiooni püsimise, ka erakonna huvide seadmine ettepoole oma ametikohast kinnihoidmisest mõjub väärikana. Tingimusel, et sellest kõlavalt ja selgelt teadaandmist õnnestub imekombel õigesti ajastada. Nii et jäädakse kuulama, mitte ei peeta seda üheks järjekordseks «niikuinii kõikidele poliitikutele omaseks» õõnsaks jutuks. Vahetult pärast Merkeli teadet avaldatud hinnangute järgi tundub, et trikk on õnnestunud. Vaid vähesed tahavad end siduda kriitikaga liidukantsleri sammu suhtes – see ei tunduks riigimehelik.

Vaid toimivas «tasakaalupommidega» demokraatlikus kellavärgis saame loota, et lubatud lahkumised ka toimuvad ning patuoinlust ja ühtaegu lunastajaks ingliks olemist ülimaks hindavatel tunnetel ei mängita lõputult.

Ja asi pole ainult tundumises. Alles äsja on Liidupäeval esindatud erakonnad töötanud läbirääkimistel pikki kuid kõikmõeldavate variantide kallal, kuidas oleks üldse võimalik moodustada toimivat valitsust. Meenutagem, et viimatised Liidupäeva valimised olid Saksamaal vaid 13 kuud tagasi, 24. septembril 2017. Kristlikest demokraatidest ja sotsiaaldemokraatidest koosnev valitsuskoalitsioon saadi lõpuks kokku aga alles selle aasta alguses.

Ehk siis tegemist on teatavat sorti kübaratrikiga. Merkel on nüüd ja edaspidi praeguse, suure vaevaga sündinud valitsuskoalitsiooni juht ja sümbol – patuoinas ja kaitseingel ühes isikus. Erakond, kristlikud demokraadid lähevad aga edasi juba eraldi rada mööda, vähemasti nimede, nii heategude loetelu kui ka paturegistri mõttes. Niisuguste minemise teadete, ise patulunastajaks astumistega puudutatakse meis väga sügaval asuvaid keeli.

Need on lausa caesarlikud mängud näilise võimust loobumisega selleks, et tegelikult hoida võimu või saavutada veel suuremat võimu. Tegemist on küsimusega: mõelge, mis saab siis, kui mina lähen.

Nii nagu nüüd paistab toimivat Saksamaal Merkeli hoiatus, toimis meilgi mõni aeg tagasi sarnane hoiatus (ja olematute või olevate pattude lunastav omaksvõtt), kui seda aastal 2012 tegi peaministrina Andrus Ansip – mina lähen koos selle valitsuskoalitsiooniga: «Kui selle valitsuse töövõime või koostöötahe mingil põhjusel juba enne järgmise riigikogu valimist katkeb, siis lõpeb ka minu peaministriks olemise aeg. Järgmist valitsust mina enam ei moodusta – ei enne ega pärast uue riigikogu valimist. Väärilisi jätkajaid leidub, pole kahtlust.»

Vaid toimivas «tasakaalupommidega» demokraatlikus kellavärgis saame loota, et lubatud lahkumised ka ükskord toimuvad ning patuoinlust ja ühtaegu lunastajaks ingliks olemist ülimaks hindavatel tunnetel ei mängita lõputult.