Välireklaam on oluline, telereklaam veelgi olulisem, aga kui sind pole sotsiaalmeedias, siis sind polegi olemas. Nii võiks kõlada erakondade kampaaniameistrite soovitus ja reegel. Levinuim platvorm Eestis on Facebook hõlmates ligikaudu 600 000 inimest ehk peaaegu poolt rahvastikust. Reegleid on seal vähe, aga need mis on, on eripärased.
Sotsmeediakommentaar: palju fänne hea, aktiivsed fännid veelgi parem (8)
Toon näite: Marina Kaljurannal on Facebookis ülivõimsalt kõige rohkem fänne ja ta oli ka eelmisel nädalal üsnagi aktiivne: postitas kolm fotot, neli linki ja kaks videot. Riigikogu valimistel esmakordselt kampaaniaheitlusesse asuva Kaljuranna teated kohtumistest valijaga Anijal, Jõelähtmel ja mujal aga jätsid paraku sotsiaalmeedia kasutajad üsna ükskõikseks.
Halvimal juhul ei saanud tema postitus ühtegi reaktsiooni. See pole halb mitte ainult konkreetse postituse seisukohalt, aga peaks muretsema panema ka üldisemalt. Kui Facebooki algoritm näeb, et kellegi postitus fänne ei huvita, siis ta arvab, et sama inimese järgmine postitus ei pruugi samuti inimesi huvitada ja seda näidatakse automaatselt vähematele inimestele.
Hoopis teine lugu on siis, kui poliitikul on fännibaas kordi väiksem, aga väga aktiivne. Martin Helmel (EKRE) on fänne Kaljurannast kolm korda vähem – 4225 ja ka postitusi oli Helmel eelmisel nädalal vähem, aga kõik tema postitused pälvisid kordades enam tähelepanu. Kokku laigiti, kommenteeriti ja jagati Helme postitusi nädala jooksul enam kui tuhat korda, samas kui Kaljuranna postitused tekitasid mingigi interaktsiooni vaid ligi 200 korral.
Siit paistab sotsiaalmeedia oluline reegel – sa näed seda, mida Facebook arvab, et sa näha tahad. Mis omakorda tähendab, et kui sina mingit postitust ei näe, ei tähenda see, et keegi kuskil sellega laiu masse ei püüa.
Sellepärast hakkabki Postimees nüüd neli kuud enne riigikogu valimisi tihedamalt jälgima erakondade ja poliitikute tegemisi sotsiaalmeedias. Enamasti tähendab see Facebooki analüüsi, aga hoiame silma peal ka Twitteri ja Instagramil. Analüüsi tegemiseks kasutame spetsiaalselt sotsiaalmeedia jaoks loodud tööriista Crowdtangle.
Kokku laigiti, kommenteeriti ja jagati Helme postitusi nädala jooksul enam kui tuhat korda, samas kui Kaljuranna postitused tekitasid mingigi interaktsiooni vaid ligi 200 korral.
Facebooki loogika kohaselt saab iga eraisik teha endale profiili ja lisada sõpru. Eraisiku profiilil on sõprade arv piiratud 5000 inimesega, mis peaks normaalsel juhul olema ka igati piisav.
Ettevõtetele ja kuulsustele on võimalus teha Facebooki fännilehekülg, mida võib laikida piiramatu arv inimesi. Samuti saab fännilehe postitustele osta juurde lisanäitamisi, mida on võimalik sihtida kõikvõimalike kriteeriumite järgi. Hea näide taolisest tegevusest on EKRE riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme, kes ostis enda fännilehe postitustele lisanäitamisi ehk võimendust.
Eesti poliitikute ja erakondade tegevuse analüüsimine sotsiaalmeedias saab kasutada ainult fännilehekülgi, mitte poliitikute personaalsed profiile. Valdavalt on juhtivad poliitikud endale fännilehe teinud, aga päris mitu sotsiaalmeedias aktiivset poliitikut seda endale teinud pole. See tähendab, et nende tegevust on võimatu teistega võrreldavalt analüüsida. Üks aktiivseimaid fännileheta poliitikuid on näiteks Jürgen Ligi (Ref).
Vaadeldavatest poliitikutest suurima, enam kui 15 000 fännibaasiga on Marina Kaljurand (SDE), kes ilmselt kogus oma fännid luhtunud presidendikampaania ajal. Ligi kaks korda väiksema fännide arvuga järgnevad talle Jevgeni Ossinovski – 7700 fänni (SDE), Jüri Ratas 6100 fänni (KE) ja Kaja Kallas – 6000 fänni (Ref). Fännide arv ise aga ei näita veel väga palju, need on lihtsalt inimesed, kelleni teoreetiliselt võivad postitused jõuda.
Erakondade fännilehed peegeldavad üldjoontes väljakujunenud jõuvahekordi, siiski mõne erandiga. EKREl on fänne rohkem kui erakonnal liikmeid, Keskerakonnal aga neli korda vähem. Eelmisel nädalal oli jätkuvalt aktiivseim EKRE, nagu Postimees ka kirjutas.
Suurte parteide vahel on end Facebooki aktiivsuse edetabelis viiendaks rebinud Elurikkuse erakond, kes võistleb alles erakonnaks saamise nimel. Interaktsioonide arvult jääb ta ainult natuke alla Reformierakonnale, aga edestab selgelt nii Vabaerakonda, Isamaad, rohelisi kui ka teist uustulnukat Eesti 200.