Eesti Vabariigi valitsuse töökoht: Stenbocki maja.

FOTO: Kaupo Kalda

Riigireformijad ei taju ega tea, kuidas riik töötab, joostakse sisse lahtistest ustest või peaukse asemel köögiuksest, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt, kelle hinnangul on Riigireformi Sihtasutuse teine ettepanekute pakett eluvõõras.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ootasin Riigireformi Sihtasutuse teist ettepanekute pakki huviga, sest esimene osa pakkus mõtlemisainet. Kuid õigus on nendel sihtasutuse inimestel, kes on juba öelnud, et kogumulje saab avalikkus kätte siis, kui kõik ettepanekud on koos selgitustega lauale ilmunud. Õigus oli ka mul, kui kirjutasin kommentaaris riigireformijate esimesele 25 ettepanekule, et «üks lähteprobleem kommenteerimise juures tekib siis, kui korraga antakse ette vaid osa suurest paketist ja öeldakse, et tuleb veel». (PM 25.10)

Teine osa oli pettumus, justkui oleks tegu eri autoritega, eri mõtteviisidega, eri stiiliga, mitte ühest allikast saabuva läbikomponeeritud tekstimassiiviga.

Täitevvõimu, ametnikkonda ja haldust puudutavate reformiettepanekute seletuskiri tosinal leheküljel on täis nii õilsaid kui ka küsitavaid loosungeid, ka illusioone (näiteks varivalitsuse roll), ja pildi ilu huvides suvalisi näiteid teiste riikide praktikast.

Kuna olen ise töötanud mitmes välisriigis suursaadikuna, mis tähendas automaatset kohustust aru saada asukohamaade riigisüsteemide toimimisest, väidan, et reformijate valikule teiste riikide praktikate kohta on alati võimalik kõrvale otsida teisi näiteid, mis eelmisi küsimärgistavad või kummutavad.