Juhtkiri: kividest saab sealiha

Kõige enam viib raha rahakotist välja eluaseme kulude tõus. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

«Oleks ta kuriwaim mulle tuhat rublagi laenanud — kolme kuuga oleksin mina kuulus mees ja maailm hädast päästetud. Aga see’p see on, et üks inimene teist ei raatsi tõusta lasta… »

Sel viisil sajatab Eduard Bornhöhe surematus satiirilises kirjatükis «Tallinna narrid ja narrikesed» (1892) oma aja suurim leiutaja Jaan Tatikas, kelle masinasse, «millega kividest otsekohe sealiha võib teha» linna rikkaim kaupmees millegipärast investeerida ei tahtnud.

19. sajandi teise poole tehnoloogiline revolutsioon tõi kaasa palju uut inimeste argiellu, andes tuule tiibadesse ka taolistele kaasnähtudele. Muutuste ajastu ümbritseb ka 21. sajandi inimesi. Palju sellist, mis veel eile oli ulme, on täna juba tegelikkus – alles oli mobiiltelefon uudisasi, nüüd on virtuaalne reaalsus juba midagi üsna tavalist. Ajal kui «innovatsioon» ja «idufirma» on võlusõnad, leidub ka (kuulsuse) narre, kes ei pea paljuks püsti panna püramiidskeeme meenutavaid mudeleid, mille moodsa kesta sees peitub vanamoodne sisu: võtta kergeusklikelt raha ära.

Eesti e-riigi maine, mis kohati on muinasjutulisem kui elu ise, meelitab taolisi ettevõtmisi meie tanumale. Ühest küljes peegeldab see kuvandi õnnestunud kinnistumist, teisalt aga sisaldab ka suuremat riski saada petturite poolt ära kasutatud.

Just sellega võib seletada imelugusid krüptorahast, mis ühel imelisel päeval sellesse panustanud inimesed hoobilt rikkaks teeb; või ka näiteks üleskutseid paigutada raha enneolematutesse transpordilahendustesse (mis on muidugi «ülikiire», «keskkonnasäästlik», «efektiivne»), mis muudavad maailma tundmatuseni ja toovad kõvasti sisse.

Ka 21. sajandil on (kuulsuse) narre, kes ei pea paljuks püsti panna püramiidskeeme, mille moodsa kesta sees peitub vanamoodne sisu: võtta kergeusklikelt raha ära.

Infotehnoloogia pakub imelihtsaid teid luua veenvaid esitlusi projektidest, mis tunduvad olevat käeulatuses. Oluline on tekitada usk sellesse, et kõik ongi võimalik ning populaarsesse videoportaali paigutatud multimeedia koos ladusate seletustega teeb töö ära. Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor Krista Fischer kirjeldas 6. oktoobri Postimehe lisalehes AK pseudoteaduse praktiseerijate kavalust: «Selle asemel, et ette võtta mahukas andmekogumise ja -analüüsi töö, mis aga ei pruugi ilma häkkimata soovitud tulemust anda, rõhuvad nad hoopis muule: emotsioonidest nõretavad videod Youtube’is, «uskujate» grupid Facebookis jne.»

Riskiinvestorite edulood võivad ju panna hinge värisema, kuid enne oma säästude investeerimist võiks siiski mõelda, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Iga emotsionaalne jutupaunik ei ole Elon Musk (kelle ettevõtmiste suhtes tehakse üsna palju põhjendatud kriitikat). Vabas maailmas on igaühe oma asi, mida ta rahaga teeb. Kuid haritus ja skeptiline meel (kirjeldatud ka kui talupojatarkus) ei tohiks kedagi liiga kergesti maha jätta.