Ahto Lobjakas: Reformierakond panga peal

Reformierakonna logoga õhupallid. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Märtsikuu valimistel on seni paistnud puuduvat suur narratiiv. Seda ebaõiglaselt, sest küsimus on valimistel sellest, kas Eesti poliitiline süsteem jääb püsima senisele kahele jalale või peab ettenähtavas tulevikus hakkama saama ühega.

Keskerakonna jaoks on valimistulemus taktika küsimus: kaotuse puhul on võtta üks, juba end tõestanud tööriistakast, võidu puhul teine. Reformierakonna valik elulisem: kõik või mitte midagi. Valik on kunagise kuulsuse taasläikimalöömise või kuulsusetu hääbumise vahel üha väiksema partnerina üha kirjumates koalitsioonides.

Selles universumis, milles Reformierakond moodustab järgmise valitsuse, algab valimisjärgsel hommikul maaorava päev, milles tehakse olematuks viis viimast aastat. Taavi Rõivas on marginaal, keda nagu poleks olnudki. Ansipi müüdi mantlipärija oleks seekord Kaja Kallas. Valimiste võitmine on Reformierakonna edasise elujõu sine qua non. Nii diagnoosis Siim Kallas juba enam kui aasta eest. Valimiste võitmiseks peab erakond tagasi võitma ansipliku rahvapartei oreooli, mis omakorda nõuab populismivõimekust – kõige lubamist kõigile. Seegi tähelepanek pärineb Siim Kallaselt, kes on juba mõnda aega ainus partei juhtfiguur, kel öelda eksistentsiaalselt süvitsiminevaid asju erakonna seisu ja perspektiivi kohta.