Oudekki Loone: kes võib siin maal elada?

Oudekki Loone. Foto: Liis Treimann / Postimees

Eesti kodakondsuspoliitika pikalt vindunud kitsaskohad tuleb ükskord ja alatiseks ära lahendada, kirjutab riigikogu liige Oudekki Loone (Keskerakond) Abhaasia eestlase Aili Rutto juhtumi valguses.

Aili Rutto juhtum näitas kristallselgelt, et kahjuks ei näita Eesti ametnikud sünnipärase kodakondsuse määratlemisel üles hoolivust inimestest, ei kasuta võrdse kohtlemise printsiipi ega ka lihtsalt tervet mõistust, teevad suvalisi otsuseid ja löövad inimeste elud hoolimatult segi. Selle vältimiseks tuleb Eesti kodakondsuspoliitika pikalt vindunud kitsaskohad ükskord ja alatiseks ära lahendada.

Kõige kiirem on loomulikult nende inimeste küsimus, keda Eesti riik on kodanikena määratlenud, kuid kellelt kõige pahatahtlikuma tõlgenduse alusel seadust lugevad inimesed tahavad seda õigust ära võtta, väites (pärast riigikohtu märtsikuist otsust), et «teile anti ekslikult pass, mitte kodakondsus».

Muidugi jääb neil lugemata see osa otsusest, kus kinnitatakse, et «kui isik on loetud Eesti kodanikuks seetõttu, et tema üleneja sugulane on loetud isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuks, välistab KodS § 32 lõige 4 tema määratlemise teisiti kui Eesti kodanikuna».

Argument «teile anti ekslikult Eesti pass» on lihtsalt väär ja ametnike vigade kodanike kaela määrimine.

Igal juhul tuleb kõigile neile inimestele nagu Aili Rutto kiiresti anda kinnitus, et nad on ja jäävad Eesti sünnipärasteks kodanikeks ja kedagi ei tohi kohvreid pakkima või Venemaa arhiividest veelkord dokumente kaevama saata.

Inimeste väntsutamine, kes on juba Eesti sünnipäraseks kodanikuks loetud, tuleb muidugi kohe lõpetada. Õiglane riik ei pane kodanikke maksma riigiesindajate vigade eest ja kui seadusetõlgendus muutub, siis seda ei saa rakendada tagasiulatuvalt. Alati võib seadust veelgi täpsustada, et viimanegi võimalus pahatahtlikkuseks kaoks.

Igal juhul tuleb kõigile neile inimestele nagu Aili Rutto kiiresti anda kinnitus, et nad on ja jäävad Eesti sünnipärasteks kodanikeks ja kedagi ei tohi kohvreid pakkima või Venemaa arhiividest veelkord dokumente kaevama saata. Usun, et see lahendus saabub peagi.

Kirjutasin juba 5. oktoobril siseminister Andres Anveltile sellesama argumendiga ametliku pöördumise, soovides Abhaasia eestlaste küsimuse kiiret lahendamist. Ametlikku vastust pole veel saanud, kuid suuliselt oleme seda arutanud nii tema kui ka teiste koalitsioonikaaslastega ja võin kinnitada: probleemi võetakse tõsiselt ja püütakse lahendada võimalikult kiiresti.

Vanad hädad

Aga selleks, et lõpuks ometi riigina edasi minna, arutada poliitikas seda, «kuidas Eestis hästi elada» ja mitte «kes Eestis võivad elada», majandusest, mitte identiteedist, tuleb ka teised kodakondsuspoliitika vanad ebaõiglused ära lahendada.

Alati saab keset suvalist diskussiooni haarata tõrviku ja hüüda – kui NEID siin poleks, siis oleks õnn õuel ja tarudest voolaks mett.

Seni kuni sõnal «kodanik» on välistav tähendus, kuna Eesti on ainus kodu paljudele igasuguse kodakondsuseta inimestele, seni kuni naturaliseeritud kodanike ja sünnipäraste kodanike erisused õigustes on märkimisväärsed, seni kuni ei ole kokku lepitud, kuidas enne Teist maailmasõda kehtinud praktikad tänasesse süsteemi inkorporeeritakse; ei ole võimalik isegi sotsiaal­süsteemi reformidest mõistlikult rääkida.

Alati saab keset suvalist diskussiooni haarata tõrviku ja hüüda – kui NEID siin poleks, siis oleks õnn õuel ja tarudest voolaks mett. Edasiminekuks tuleb kodakondsusküsimused ja teemad korraga ära lahendada: optandid, kodakondsuseta isikud ja põhiseaduse paragrahv, mis seab sünnipärased kodanikud põhjendamatusse eelisseisu naturaliseeritud kodanike ees, esimestele topeltkodakondsust lubades, aga teiste osas vaikides. Järgmises, 2019. aastal valitavas riigikogus tuleb need prioriteediks võtta.

Optandid ja nende järeltulijad

Tõepoolest, Tartu rahu tingmustega nähti ette, et Eesti kodakondsusesse opteerunud pidid aasta jooksul Venemaa piiridest lahkuma (Eestisse naasmist ei olnud nõutud, arvatavasti meelega).

Reaalses elus oli aga poliitiliste ja tehniliste asjaolude tõttu see lahkumine ka soovi korral väga keeruline. Kahekümnendate aastate alguse kodusõjas oli reisimine ohtlik, kuid ka hiljem lihtsalt ajamahukas: ka Trotskil oli põhjust Stalini telegrammi uskuda, Suhhumist Moskvasse Lenini matustele ei olnud 1924. aastal lihtsalt tehniliselt võimalik nelja päevaga jõuda. Mis siis veel rääkida «mingisugustest» Eesti optantidest ja nende reisimisvõimalustest! Lisaks, Nõukogude Liit takistas aktiivselt optantidel Eestisse asumast. 1937.-38. aasta suures terroris optanditunnistus aitas ainult kaasa vangilaagrisse või surma sattumisele. Kas võtame inimestelt kodakondsuse, sest nad lasid Stalinil ennast ära tappa?

1937.-38. aasta suures terroris optanditunnistus aitas ainult kaasa vangilaagrisse või surma sattumisele. Kas võtame inimestelt kodakondsuse, sest nad lasid Stalinil ennast ära tappa?

Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis olid muidugi nii tehnilised kui ka poliitilised probleemid hästi teada. Siseminister Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) väljendab seda näiteks oma 8. septembri 1922 kirjas, üteldes, et «siseministeerium [loeb] Venemaal ärasõitmata jäänud optandid Eesti kodakondsuses olevateks. Kes neist tahab Eesti kodakondsusest vabastada, peab palvega esinema siseministri kaudu Vabariigi Valitsusele», seda praktikat rakendati hiljem järjepidevalt.

Veel enam, Eesti kahekümnendate poliitiline eliit arutas selle üle, et «Venemaal ärasõitmata optandid» võiksid olla majanduslikeks usteavajateks Venemaal, neid nähti Eesti juurde kuuluvatena.

Kuidas on inimestega, kes elasid küll endise tsaaririigi territooriumil, aga väljaspool Venemaad Tartu rahulepingu sõlmimise ajal? Kas see lepe ja opteerumisvõimalus neile kehtis?

Taas, praktikas aastatel 1920-22 näiteks Gruusias, Krimmis ja Aserbaidžaanis eestlasi opteeriti, Simferopolis ja Thibilisis anti välja Eesti Vabariigi välispasse – ka tookord ei nõutud tingimata Eestisse sõitmist.

Kui Eesti kodakondsuspoliitika lähtub üldiselt Eesti järjepidevusest, siis tuleb seda järjepidevust rakendada ka optantide ja nende järeltulijate puhul, muidu oleme silmakirjalikud ja ebaõiglased.

Kodakonduseta isikud

Kui Nõukogude Liit lagunes, liikusid piirid üle inimeste. Inimesed elasid oma kodus, ei olnud sisenenud ühtegi uude riiki, nagu immigrandid, vaid leidsid ennast uuest riigist eest. Eestisse tulles olid nad uskunud tookordsete võimude esitatud valet, arvanud ennast liikumas sisemigratsiooni korras, Eestil puudus tookord võimalus seda valet õigeks rääkida. Siia elama asunud inimesed osutusid ka selle tookordse võimu ohvriteks. Kui need inimesed on iseseisvas Eestis elanud rohkem kui 25 aastat, keeldunud ühegi teise riigi kodakondsusest, siis suuremat lojaalsust ja kindlameelsemat valikut ei saagi kelleltki nõuda. Rääkimata sellest, et niisuguseid inimesi ei teki juurde.

Kui need inimesed on iseseisvas Eestis elanud rohkem kui 25 aastat, keeldunud ühegi teise riigi kodakondsusest, siis suuremat lojaalsust ja kindlameelsemat valikut ei saagi kelleltki nõuda.

Nõukogude Liidu lagunemine oli ühekordne sündmus, neile inimestele saab teha ühekordse lahenduse.

Kõik inimesed, kes on Eesti territooriumil alaliselt elanud vähemalt alates 20. augustist 1991, kuulumata võõrriigi sõjajõududesse, ning nende Eestis sündinud lapsed peavad saama Eesti kodakond­suse avalduse alusel. Avalduse esitamise aega võib ja tasub piirata, näiteks kahe aastaga, need kes päriselt tahavad ja hoolivad, esitavad selle kindlasti. Kui keegi ei taha Eesti kodakondsust, siis seda vägisi pihku pista ei ole muidugi vaja.

Topeltkodakondsus

Eesti põhiseadus sätestab, et sünniga omandatud kodakondsust ära võtta ei saa. Paraku kodakondus­seaduse nõue, et inimene võib korraga olla ainult ühes kodakondsuses, loob olukorra, kus sünnipärased ja naturaliseeritud kodanikud on koheldud põhimõtteliselt ebavõrdselt.

Sünnipärane Eesti kodanik saab praktikas omada mitut kodakondsust, sest teda ei saa panna Eesti kodakondsusest loobuma. Naturali­seeritud kodanikku aga saab sundida.

Seda olukorda lahendada viisil, kus sünnipärased kodanikud panna kodakondsusseaduse rikkumise eest trahvi maksma, on ilmselgelt pahatahtlik (ja läheb põhiseaduse sõna ning mõttega vastuollu).

See tähendab aga, et kodakondsusseadust tuleks muuta ka topeltkodakondsuse lubamise kaudu, loomulikult lubades seda kõigile Eesti kodanikele, sõltumata sellest, kas nad on sünnipärased, või millise muu riigi kodanikud nad veel on, Ameerika Ühendriikide ja Venemaa Föderatsiooni kodanikele ühtemoodi.

Muuseas, mingeid erilisi hädaohti pole siin ka tarvis karta, suure ja mõjuga ärakasutamisvõimalusi pole lihtsalt olemas.