Riigikogu istung.

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Tegelikke ja ainukesi valimisdebati väärilisi ideid pakuvad ettevõtjad (Riigireformi Sihtasutusest), kuid kahjuks ei saa sihtasutust riigikokku valida, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele

Eesti vaagub võimuvaakumis. Valitsemistasandil on seis fifty-sixty ehk amorfseks moondunud riigikogus on koalitsiooni-opositsiooni hääled praktiliselt loendamatud.

On seltskond «ahjualuseid» (istuvad riigikogu aknaaluses reas), kellel poleks justkui mingit vastutust ja ajavad oma asja.

Ükskõik kumma poole kasuks võib üks hääl, ükskõik kust riigikogu saali otsast, otsustada ükskõik millise seaduseelnõu saatuse. Igapäeva olukorras tähendab see seda, et me ei tea, kes valitsevad meie riiki – kas need, kes vannutatud valitsusse, või need, kes vaatavad oleskelu rahulikult pealt opositsioonipingilt. Mis veelgi hullem – on seltskond «ahjualuseid» (istuvad riigikogu aknaaluses reas), kellel poleks justkui mingit vastutust ja ajavad oma asja. Kas ei tuleks need tööta töölised üldsegi supilt maha võtta?

Kas liikuda edasi või tagasi?

Riigikogu saalis väljakujunenud äraarvamise mäng pole ometigi mõistlik parlamentaarne riigikorraldus, kuigi juriidiliselt on kõik korras. Mõistlik oleks, kui mõnel erakonnal tärkaks riigimehelik soov tõsta riigijuhtimine jälle ausse ja panna see arusaadavasse raamistikku, mistõttu oma kirjutises (PM 20.10.2018) pakkusin välja võimaliku võimukoalitsiooni (Reformierakond, Isamaa, Vabaerakond) kuni valimisteni.

Seepeale tekkis arvajaid, et pakutu puhul oleks tegemist justkui jõulurahu valitsusega. Vastupidi – tegelikult on just praegune Jüri Ratase keskerakondlik valitsus jõulurahu välja kuulutanud, jagades jõuludeks rahavale kingitusi ja siis kuni märtsikuuni harutatakse jõulupakke lahti ning valitsus veereb oma loomuliku loojanguni. Ja kõik järgmisse riigikokku kandideerijad vahivad seda juhmi näoga pealt, kuidas Ratas hakkab juba järgmist valitsust kokku panema.