Mari-Liis Sepper: vabadus olla vegan

Foto: JACK GUEZ / AFP/Scanpix

Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et inimene peaks võtma keskkonnahoiu või loomaeluhoiu alast seisukohta, kirjutab Sirbis jurist ja Eesti Vegan Seltsi õigusnõustaja Mari-Liis Sepper. 

1993. aastal tegi Euroopa inimõigus­kohus otsuse (1) kolmeaastast vanglakaristust kandva vegani asjas, kes keeldus töötamast vangla trükikojas, sest seal kasutati loomadel testitud trükivärve. Vangla oli teda trükitööst keeldumise tõttu mitmel korral distsiplinaarkorras karistanud. Tema kaebus jõudis kohtu ette 1991. aastal ning andis võimaluse tõlgendada Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 9 mõtte-, usu- ja veendumusvabadusest veganluse küsimuses (2). Konventsioon lubab veendumusvabadust piirata üksnes seaduses ettenähtud kitsendustega ja kui see on vajalik turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste kaitseks. Kohus leidis, et vegani seisukoht, mis puudutab loomseid või loomadel testitud tooteid, on kaitstud veendumusvabaduse artikliga. Kinnipeetavate trükikojas töötamise sundus on aga kooskõlas konventsioonis toodud piiranguga, sest vabaduse riive tulenes Ühendkuningriigi seadustest ning oli ette nähtud tagama vanglas korda.

Keegi ei tea, kas kohus teeks ka praegu sellise otsuse, kuid tookordse otsuse tähtsus on aegumatu, sest sellega kinnitas rahvusvaheline kohus esimest korda, et veganlus on veendumus. Veendumuste kandjat kaitsevad aga lepped ja seadused, milles puudutakse veendumusvabadust või keeldu diskrimineerida inimest tema veendumuse tõttu. Näiteks Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja direktiiv 2000/78, mis tagavad kõigile kaitse veendumustega seotud diskrimineerimise vastu, hõlmavad veganlust kui piisavalt tõsist, loogilist, sidusat ja olulist maailmavaadet (3). Ka Eesti võrdse kohtlemise seadus, mis tõi meie õiguskorda nimetatud direktiivi sisu, kaitseb tööelus veganeid seoses nende veendumustega ebavõrdse kohtlemise eest. Selle seaduse seletuskiri määratleb veendumustena usulistest tõekspidamistest laiemalt erinevaid maailmavaateid. Pole põhjust arvata, et veganlus selle alla ei käi.

Teadagi selgub abstraktselt sõnastatud õiguste täpsem sisu kohtupraktika käigus. Veel mõnda aega peavad aga kohtud veganite veendumusvabaduse tõlgendamisel otsima inspiratsiooni otsustest, kus küsimus õiguste rikkumisest on seotud hoopis usuga. Puudutagu need otsused siis vaidlusi budisti õigusest saada vanglas, kus õigeusklikele on loomse toidu vaba menüü juba võimaldatud, lihata toitu (4) või veganist sikhi vabadusest keelduda kontoris puhastamast töötajate käsutuses olevat kööki, kui ta peab seejuures puutuma kokku loomse toiduga (5). Põhjuseks see, et veganeid puudutavaid kohtuasju on Euroopa kohtutes olnud vaid üksikuid ning usundeid ja veendumusi puudutavad vaidlused on tihti sisult sarnased.

Veganlus võib veendumusena olla individuaalne toidueelistus, ilma et inimene peaks võtma keskkonnahoiu või loomaeluhoiu alast seisukohta. Paljudes olukordades saab aga taimse toidu eelistaja elustiilist poliitiline küsimus, sest kõigesööjatest enamuse seas esineb laialdaselt hoiakut: meie toitumisviis on norm, millest erandeid pole ette nähtud. Kohad, kus veganil võib normist «hälbijana» olla raske oma veendumustega kooskõlas toitu saada, on eelkõige lasteaiad ja koolid, haiglad, kaitsevägi ning vanglad. Kõiki neid asutusi ühendab see, et seal viibiv inimene on üldjuhul sunnitud sööma seda, mida söökla menüü pakub. Ometi peab veendumusvabadus säilima ka näiteks kaitseväes teenides või koolis õppides.

Veganina ajateenistuses

Toitlustamine on ajateenistuse kestel kaitseväes tagatud vastavalt kaitseväeteenistuse seadusele, mille järgi on toit ajateenistuses tasuta (6). Seda täpsustab määrus ajateenijale ja reservväelasele tagatava toitlustuse ulatusest ja korrast, (7) mille sisulisim säte puudutab toitlustuse arvestuslikku suurust – 7,55 eurot ööpäevas. Kaitseväelasele lubatakse ka kuni kolm liitrit joogivett ööpäevas. Need õigusaktid ei maini usulisi veendumusi, saati muid maailmavaatelisi tõekspidamisi, mis võiksid ajateenijale anda seadusliku aluse nõuda eritoitu.

Kaitsevägi ise on aga veganitest ajateenijate vajadustest teadlik ning soovitab oma veebisaidil neil enne teenistuse algust väeossa kirjutada, et uurida, millised on menüü korrigeerimise võimalused. Samas leidub ka väide, et «isiku eelistustega» tegeletakse individuaalselt.

Vähemalt Tapal teenivate veganist kaitseväelaste elu läks rööpasse möödunud aastal pärast hiigelsöökla avamist. Päevas 3200 inimest toitlustada suutev söögikoht arvestab Tapal teenivate liitlasvägede esindajate toitumiseelistustega ning on väidetavalt just seetõttu võtnud menüüsse ka vegantoidu (8).

Vegantoit lasteasutustes

Olles teadlik veendumusvabadusest kui põhiõigusest, mida kaitseb terve rida Eesti põhiseaduse paragrahve, tärkab veganist lapsevanemal lootus, et tema lapsele pakutakse vanemate veendumuste kohast toitu ka lasteaias ja koolis. Tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis on pandud paika määrusega, milles leidubki lasteasutuste käitumisjuhis lapsevanema usu või veendumuste tõttu teisiti toituvate laste toitlustamiseks. Määrus lubab teha toitlustamisel muudatusi vastavalt lapsevanema soovile, aga seda kooskõlas tervisekaitsenõuetega (9). Veel hiljuti ei olnud selge, kas vegantoit on nende nõuetega kooskõlas ehk kas lasteaias võib pakkuda toitu, milles puuduvad loomsed valgud, mida üldnõuded muidu nii kõrgelt hindavad. Käesoleva aasta alguses leidis aga tervise­amet, et vegantoit on vastavuses tervisekaitsenõuetega (10). Ideaalses maailmas koostaks terviseamet juhise, kuidas lasteaiad peavad määrust järgima. Samuti vajavad lasteaiad abi uute menüüde väljatöötamisel. Sedasorti abikätt on neile seni pakkunud Eesti Vegan Selts.

Enese kurssiviimine oma põhiseaduslikust õigusest on teooria, läbirääkimine lapse hoiuasutusega praktika, mis ei pruugi vanemale lihtsaks kujuneda. Seda enam peaks toetus nii lasteasutustele kui ka lapsevanematele selles küsimuses tulema kelleltki kolmandalt, näiteks terviseametilt. Seda, et lasteaedades ja koolides valitsev tegelikkus erineb seadusetähest, näitavad Kadri Aaviku hiljuti tehtud uuring (11) ning vegan seltsile tehtud pöördumised. Näiteks juhtum, kus õpetaja keelas õpilasel kodust kaasa pandud vegantoidu söömise sööklas, põhjendades seda oma hirmuga, et kokk võib seepeale solvuda. Lapsel lubati oma toitu süüa klassiruumis teistest õpilastest eraldi.

Ka on koolis ette tulnud, et õpetaja räägib tunnis veganluse kahjulikkusest, iseloomustades veganeid halvustava sõnaga. Käesolevast aastast on aga teada juhtum lasteaialapsega, kes on kogu elu ise keeldunud lihast ja piimast ning kelle vanemad on pakkunud talle kodus sobivat taimset toitu. Lapsevanem, kes arvas, et teeb lasteaiale olukorra lihtsamaks, pannes väiksele veganile toidu kodust kaasa, leidis aga lasteasutusest mõistmatust, sest temalt nõuti veganluse lubatavuse kohta arstitõendi esitamist.

Ühes Eesti koolis on juhtkond pidanud vaidlusi oma õpilaskonnaga, kui õpilaste pöördumisele saada koolis vegantoitu, vastu ei tuldud, kuigi tervisekaitsenõuded näevad ette, et toiduvaliku tegemisel tuleb arvestada kooli hoolekogu ja tervisekaitseametnike kõrval ka õpilasomavalitsuse ettepanekutega.

Lugeja küsib nüüd ehk seepeale, kas mõni kirjeldatud juhtum kvalifitseeruks ka diskrimineerimiseks ning kas veganil on oma läbielamiste puhul asja näiteks võrdõigusvoliniku juurde. Võrdse kohtlemise seadus kaitseb kahjuks vaid tööelus ja kutseõppes aset leidva diskrimineerimise vastu. Teistes valdkondades juhtunu puhul võib abi saada õiguskantslerilt, kui asutus, keda kaebus puudutab, täidab avalikke ülesandeid, või teiseks pooleks on eraõiguslik isik, kes on nõus lepitamisega. Põhiõiguse rikkumise kahtluse korral saab muidugi alati ka kohtusse pöörduda, iseasi, kui edukaks selline kohtuskäik kujuneb, kui puuduvad täpsemad seadusepügalad, mis ütleksid, milliseid kohandusi asutused veganitele tegema peavad.

Veganina tööelus

Veganite võrdne kohtlemine tööelus tähendab näiteks seda, et värbamis- ja valikukriteeriumide kehtestamisel ei tohi eelistada kõigesööjaid veganitele. Sellest reeglist on seaduses erand, mis võib olla aktuaalne just veganitele. Nimelt lubatakse veendumuse järgi erinevalt kohelda siis, kui veendumus on oluline ja määrav kutsenõue, mis tuleneb kutsetegevuse laadist või sellega seotud tingimustest. Politsei või muu sarnase kutseesindaja vormiriietuses loomanahast aksessuaaride kandmine arvatavasti ei läheks selle erandi alla, koolikoka oskus ja valmidus valmistada lihatoite, aga küll. Hinnates, kas kutsenõue on seadusega kooskõlas ega diskrimineeri, peab vaatama nõude eesmärgi õiguspärasust ja nõude proportsionaalsust. Teine erand, millest võib veganitel ka kasu olla, lubab veendumustel põhinevates eetosega organisatsioonides eelistada või kõrvale jätta inimesi veendumuste alusel. Seda juhul, kui veendumus on tegevuse laadi tõttu oluline ja põhjendatud. Näiteks on seadusega kooskõlas, kui vegan selts otsib taimetoitu propageerivale kampaaniale juhti veganite hulgast ning jätab kõrvale pädeva kõigesööja. Raamatupidaja või koristaja puhul veganluse nõue tekitaks aga diskrimineerimise kahtluse.

Võrdse kohtlemise nõue kehtib ka kutseõppes. Vegan seltsile on laekunud info, et teeninduskoolis kokaks õppides peab vegan lõputunnistuse saamiseks valmistama lihatoite, sest eksamil hinnatakse kindlaks määratud toitusid. Taanis on seoses kutsekooliga olnud kohtuasi, mis võib aidata leida lahenduse veganist kokaõpilastele, kes on silmitsi sellise nõudmisega. Juhtum puudutas muslimist kokaabiks pürgivat inimest, kes keeldus maitsmast sealiha. Koolitaja nõudis, et kõik maitseksid toitu, kaasa arvatud muslimist õpilane, kel lubati toit maitsmise järel välja sülitada. Taani võrdõigusorgan ning hiljem ka kohtud leidsid, et tegemist oli kaudse diskrimineerimisega usu tõttu.12 Kaudse diskrimineerimisega seepärast, et pealtnäha oli nõue neutraalne – kõik pidid maitsma valmistatavat toitu –, õppe vastuvõtunõuetes aga ei oldud mainitud eri usundeid, ometi riivas see just muslimitest õpilaste õigusi.

Õigustegelikkuse kujundab seaduse kõrval praktika. Kui avaraks kujuneb Eestis vegani veendumusvabadus, näitavad kaasused, mis jõuavad otsustamiseks voliniku, õiguskantsleri ja kohtuniku lauale.

1 Otsuse terviktekst: https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-1503%22]}

2 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni tõlge Riigi Teataja veebis: https://www.riigiteataja.ee/akt/78154

3 Vaata näiteks Equineti 2017. aasta raportit usu ja veendumuste kohta: http://www.equineteurope.org/IMG/pdf/wg_religion_report_final_web.pdf

4 Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus asjas Vartic v. Rumeenia: https://hudoc.echr.coe.int/eng#{%22itemid%22:[%22001-139275%22]}

5 Ühendkuningriigist päris kaasus Chatwal v. Wandsworth Borough Council UKEAT/0487/10/JOJ

6 Riigi Teataja veebis: https://www.riigiteataja.ee/akt/110072012001?leiaKehtiv.

7 Riigi Teataja veebis: https://www.riigiteataja.ee/akt/110102017009

8 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-fotod-ja-video-tapal-avati-43-miljonit-eurot-maksnud-hiigelsuur-kaitsevaelinnaku-laiendus?id=80004308

9 Riigi Teataja veebis: https://www.riigiteataja.ee/akt/120042012008

10 Vt selle kohta pikemalt: http://vegan.ee/terviseamet-kinnitab-vegantoitu-voib-lasteaedades-pakkuda/

11 Kadri Aavik, Vegantoit lasteaias, 2018. http://vegan.ee/uuring-vegantoit-lasteaias-ulevaade-ja-soovitused/

12 Viimase kohtuinstantsi otsus Westerni kõrgemast kohtust, 5. V 2015, B-1213-12.