/nginx/o/2018/10/26/11529209t1he915.jpg)
Kõik ajaloolised võrdlused alati lonkavad, ka Krimmi liitmise kõrvutamine Müncheni kokkuleppega. Sellegipoolest on mõlema sündmuse puhul tegemist tragöödiaga, leiab Tšehhi ajaloolane, totalitaarsete režiimide uurimisele pühendunud Pavel Žáček usutluses venekeelsele Vabadusraadiole.
Tšehhoslovakkia president Edvard Beneš äratati üles kella kahe paiku öösel. Kantseleiülem kandis ette, et Suurbritannia ja Prantsusmaa saadikud härrased Newton ja de Laçroix nõuavad, et riigipea nad viivitamata vastu võtaks. Beneš jõudis end vaevu riide panna ja kabinetti minna, kui diplomaadid juba päral olid. Nad tulid teatama, et London ja Pariis soovitavad Saksamaa tingimused vastu võtta, loovutades neile Tšehhoslovakkia riigi piiriäärsed alad. Ühisest sõjategevusest ei saa juttugi olla. «Aga meil on ju ometi teiega liiduleping, mille järgi te olete kohustatud meid aitama!» pöördus president Prantsusmaa saadiku poole. «Ma tean. Aga ajad muutuvad, monsieur le Président,» vastas too vaikselt, ent vankumatult.
Niisugune nägi nii Beneši mälestuste kui ka stenogrammi põhjal välja vestlus, mis peeti Tšehhoslovakkia riigipea residentsis Praha lossis 22. septembri varahommikul 1938. aastal. Siis mõistis Beneš lõplikult, et abi vastasseisus agressiivse naabriga ei ole tema riigil abi oodata enam kuskilt. Agoonia kestis ent veel terve nädala, kuni kaheksakümne aasta eest ööl vastu 30. septembrit kirjutasid Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa riigijuhid alla Müncheni kokkuleppele, mille kohaselt tuli Tšehhoslovakkia valdavalt etniliste sakslastega asustatud piiriäärsed alad üle anda Suur-Saksa riigile. Tšehhoslovakkia esindajaid läbirääkimistele ei kutsutud, neile anti lihtsalt tulemus teada. Samal ajal esitasid Prahale ultimaatumi Poola ja Ungari valitsus. Esimene nõudis osa Tešini Sileesia üleandmist, mille pärast oli juba 1919.-1920. aastal Tšehhoslovakkiaga sõjajalale sattunud, teine aga Lõuna-Slovakkia ja osa Taga-Karpaatia liidendamist, kus elas ungari etniline vähemus.
:format(webp)/nginx/o/2018/10/26/11529164t1hdad4.jpg)
Vastu paljude juhtivate poliitikute ja sõjaväejuhtide arvamust ning kutsumata kokku parlamenti, nagu nägi ette põhiseadus, nõustus president Beneš, keda toetas ka enamik ministreid, Münchenis dikteeritud tingimustega. Sõjaväele anti käsk lahkuda vastupanu osutamata Saksamaale üleantavast piirkonnast. «Oleks kergemeelne viia rahvas sõtta praegu, millal oleme jäänud isolatsiooni,» ütles president tema juurde protestima saabunud kindralitele. Üks neist oli Praha sõjaväeringkonna ülem Sergej Vojcechovský (Sergei Voitsehhovski), endine Vene valgekaartlaste kindral, kes oli asunud teenima Tšehhoslovakkia riiki. Hiljem, juba 1945. aastal, võttis Nõukogude vastuluure SMERŠ ta Prahas kinni ja saatis koos sadade teiste Tšehhoslovakkia kodanikega, kelle seas leidus nii vene, ukraina kui ka mitme muu rahva või piirkonna kunagiste enamlastevastaste liikumiste esindajaid, Siberi vangilaagrisse. Võimule tagasi pääsenud Edvard Beneš ei suutnud – või ka ei tahtnud – millegagi neid oma riigi kodanikke abistada. Veel kolm aastat hiljem korraldati Prahas kommunistlik riigipööre ning Beneš andis sõnakuulelikult võimu üle kompartei juhile Klement Gottwaldile.
Ka kaheksakümmend aastat hiljem peetakse Müncheni kokkulepet ja selle tagajärgi Tšehhi ja Slovakkia ajaloo üheks kõige traagilisemaks ja vastuolulisemaks episoodiks. Vaidlus selle üle, kas Tšehhoslovakkia oleks pidanud vastupanu osutama või mitte, ei leia tõenäoliselt kunagi lõplikku lahendust: oma argumendid on nii president Beneši otsuse pooldajatel kui ka vastastel. Kuid viimastel aastatel on nõndanimetatud Müncheni sobing kerkinud taas kõrgemale puhtajaloolise käsitlusobjekti staatusest. Nimelt tõi Venemaa nelja aasta eest Krimmi liidendades Euroopa poliitilisse praktikasse tagasi mõiste «anneksioon».
Ma usun, et läbi kukkus tuntaval määral kogu Tšehhoslovakkia välispoliitika, selles osas aga, mis puudutab lõpliku otsuse langetamist, ka riigi juhtkond eesotsas Benešiga.
Sellest, mida võib leida ühist München-1938 ja Krimm-2014 vahel, kas tšehhid olid natside okupeeritud Euroopas kõige vaguram rahvas ja kas leidub ajast sõltumatuid retsepte, kuidas agressorile vastu seista, kõneles Vabadusraadioga Tšehhi ajaloolane, totalitaarsete režiimide uurimisele pühendunud Pavel Žáček.
Müncheni kokkulepe on ammugi läinud ajalukku õpikunäitena agressori lepitamise kohta. Millisest loogikast teie arvates lähtusid lääneriigid, kui läksid välja kokkuleppe sõlmimise peale Adolf Hitleri ja tema liitlase Benito Mussoliniga?
Suurbritannia ja Prantsusmaa püüdsid aega juurde võita. Oli ilmselge, et neid mõnevõrra vapustas Saksamaa taasrelvastumise kiirus ja otsustavus, millega Hitler asus lammutama Versailles' süsteemi. Vapustas seegi, kui kiiresti ta kehtestas oma riigis totalitaarse diktatuuri, millel oli sõjaks valmistumisel üks oluline eelis, nimelt otsuste langetamise kiirus. Nii et jah, selles võidujooksus aja peale tõid lääneriigid Tšehhoslovakkia ohvriks.
Traditsiooniline Tšehhi narratiiv sedastab nende sündmuste kohta: «Me tahtsime sõdida, aga sellist võimalust meile ei antud.» Sõjaväe lahinguvalmiduse ja rahva võitlusvaimu tõusu näiteks tuuakse 23. septembri 1938. aasta üldmobilisatsioon. Teiselt poolt on paljud ajaloolased, näiteks Jan Tesař omal ajal kõmu tekitanud raamatus «Müncheni kompleks, kinnitanud, et toonast Tšehhoslovakkia valitsevat eliiti ei saa kuidagi süüst puhtaks pesta, et nad kukkusid igati läbi, olid abitud ja otsustusvõimetud. Kellel teie arvates õigus on?
Ma usun, et läbi kukkus tuntaval määral kogu Tšehhoslovakkia välispoliitika, selles osas aga, mis puudutab lõpliku otsuse langetamist, ka riigi juhtkond eesotsas Benešiga. Riik oli kakskümmend aastat paigutanud suuri vahendeid riigikaitsesse ning teinud võimsaid pingutusi sõjaväe ülesehitamisel, rajanud terve piirikindlustuste liini, Tšehholovvakkia vabariigi sõjavägi oli hästi välja õpetatud ja hästi varustatud. Aga välispoliitiliste vigade ja lääneliitlaste otsuse tõttu tulla vastu Saksamaa nõudmistele ei olnud sellest vähimatki tulu. Sõjavägi ei sõdinud, varustus ja laskemoon läksid lõpuks vastase kätte. Sel olid traagilised tagajärjed: just 1938. aasta kriis provotseeris viimaks Teise maailmasõja, mille tulemusel me läksime 1940. aastate lõpul Nõukogude mõjusfääri ja muutusime Nõukogude Liidu satelliitriigiks.
Tšehhi dokumentaalfilm üldmobilisatsioonist ning poliitilis-diplomaatilisest kriisist 1938. aastal:
Venemaal võrreldakse üsna sageli Müncheni kokkulepet aasta hiljem Nõukogude Liidu ja Natsi-Saksamaa vahel sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga. On see õigustatud? Kas võib öelda, et ehkki mõlemad kokkulepped olid amoraalsed ja tõid ohvriks agressorite naaberriigid, vastavalt siis Tšehhoslovakkia ja Poola, oli neil siiski teatav sõjalis-poliitiline mõte?
Neid asju tuleb enesestki mõista hinnata omaaegses kontekstis. Lühiajalises plaanis oli loomulikult tegemist Natsi-Saksamaa eduga: Müncheni tulemus oli Tšehhoslovakkia tuntav nõrgenemine ja seejärel juba hävitamine, Moskva tulemus Poola isoleerimine ja järgnev jagamine. Nõukogude poolelt vaadates oli asi lisaalade omandamises Poola arvelt, Nõukogude Liidu piiri nihutamises mitusada kilomeetrit läände. 1941. aasta suvel, Nõukogude-Saksa sõja puhkedes, oli sel oma kindel sõjalis-strateegiline tähtsus. Teiselt poolt tõukasid 1938.-1940. aasta geopoliitilised muutused Kesk- ja Ida-Euroopas maailma ühemõtteliselt sõtta. Lääne demokraatlikud riigid samal ajal, kes tahtsid aega võita, ümber relvastuda ja selleks sõjaks paremini valmis olla, oma sihte ei saavutanud. 1940. aasta mais-juunis näitas seda äärmise selgusega Prantsusmaa kiire ja katastroofiline purustamine. Suurbritannia sattus olukorda, milles pidi terve aasta natse üksinda tagasi lööma.
Nii et seda ei saa öelda, et sõjaväelased ei oleks täitnud omal ajal vabariigile antud tõotust.
Nõukogude Liit püüdis Kesk-Euroopa geopoliitilises muutumises osaleda juba Tšehhoslovakkia kriisi ajal, lubades Praha valitsusele sõjalist abi. Ent Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liidu 1935. aasta lepingu kohaselt oleks sellist abi saanud osutada ainult juhul, kui tšehhe ja slovakke oleks abistanud samuti nende põhiliitlane Prantsusmaa. Seda aga ei juhtunud. Kuidas suhtuvad ajaloolased praegu sellesse episoodi: kas Prahal oleks olnud šanss pääseda tänu Moskvale?
Kui lähtuda kättesaadavatest allikatest, sealhulgas alates 1990. aastate algusest osaliselt avalikustatud Nõukogude arhiivimaterjalidest, võib kinnitada, et see ei olnud tõsiselt mõeldud katse. Puudusid konkreetsed Tšehhoslovakkiale sõjalise abi osutamise plaanid, seda enam, et kahel riigil puudus tookord ühine riigipiir, Poola ja Rumeenia aga ei olnud nõus Nõukogude sõjalisi jõude läbi laskma. Pealegi ei pulbitsenud president Beneši ega Tšehhoslovakkia valitsuse südames sugugi tung muuta oma maa teiseks Hispaaniaks, kus neil aastail oli kodusõda osaliselt kujunenud varisõjaks (proxy war) ühelt poolt Nõukogude Liidu ning teiselt poolt Saksamaa ja Itaalia vahel. Moskva ja Praha vahel puudus samuti vähegi regulaarne luurealane koostöö.
Mida tähendas München Tšehhi ühiskonnale? Oli see šokk, mis mingis mõttes murdis tšehhid? 1939. aasta märtsis ju, kui natsid okupeerisid Tšehhi, Slovakkiale aga anti marioneti staatuses «sõltumatus», vastupanu samuti ei osutatud. Vahetevahel on olnud kuulda umbes selliseid avaldusi, et «tšehhid istusid terve sõja vaikselt ja muudkui neetisid Hitlerile tanke». Kuivõrd väljendub selles tõde, kuivõrd stereotüüp?
Müncheni-järgsed piirid ei andnud Jäänuk-Tšehhoslovakkiale enam mingeid kaitsevõimalusi. Ning jah, 1939. aasta märtsi järel muutus siinne kaitsetööstus tõepoolest Hitleri impeeriumi sõjamasina osaks. Seda tuleb tunnistada. Tšehhi päritolu tankid osalesid Prantsusmaa purustamises ja Wehrmachti operatsioonides Nõukogude Liidu territooriumil. Tšehhoslovakkia sõjavägi ei sõdinud ja saadeti laiali. Aga on veel üks aspekt: paljud sõjaväelased võtsid juba 1939. aastal osa vastupanu esimesest etapist põrandaaluse organisatsiooni Rahvakaitse (Obrana národa) raames. Okupatsioonivõimu repressioonide käes hukkusid sajad inimesed. Tuhanded suutsid välja murda Prantsusmaale, hiljem Suurbritanniasse, samuti Poola ja seejärel Nõukogude Liitu, osaledes Teises maailmasõjas nii läänerindel kui ka idarindel. Nii et seda ei saa öelda, et sõjaväelased ei oleks täitnud omal ajal vabariigile antud tõotust. Võtmetähtsusega tegur on siin asjaolu, et Tšehhoslovakkia okupeeriti juba enne Teise maailmasõja algust. Aktiivset sõjategevust ei olnud siin päris sõja lõpuni välja, alles 1945. aasta mai algul puhkes Praha ülestõus.
/nginx/o/2018/10/26/11528892t1h0aa4.jpg)
Beneš sõnas Müncheni konverentsi päeval peetud traagilises kõnes ministritele ja kindralitele, et «puhkeb suur Euroopa sõda ja [liitlastel], kes ei taha praegu sõdida koos meiega parimais tingimusis, tuleb võidelda ka meie eest, kui meil enam niisugust võimalust ei ole. Saabub ränkade arvete õiendamise aeg.» Oli ta prohvet? Või oli see tolle hetke aje õigustada omaenda otsusekindluse puudumist, soovimatust astuda sõtta, mis paistis lootusetu?
Vaevalt oleks sellisel juhul nii edukalt õnnestunud Tšehhoslovakkia ühiskonna kommuniseerimine ja sovetiseerimine: patriootliku omakaitse kogemus oleks võinud ellu kutsuda sellised ühiskondlikud-poliitilised jõud, mis natside diktatuuri järel oleks osutanud vastupanu ka uuele, kommunistlikule diktatuurile.
Milleski oli Benešil loomulikult õigus. Pärast seda, kui lääneriigid olid Tšehhoslovakkia arvel suutnud pisut sõja algust edasi lükata, arenesid sündmused ju täpselt nii, nagu oli kujutanud Tšehhoslovakkia president. Prantsusmaa maksis tõepoolest hiljem tohutut hinda, kui samuti okupeeriti. Suurbritannia vaevu pääses sellest saatusest. Teiselt poolt ei ole Beneši kõnes sõnakestki Tšehhoslovakkia välispoliitika läbikukkumise kohta, mis ju pidanuks kindlustama riigi suveräänsuse ja välise julgeoleku, siduma maa rahvusvaheliste lepingute ja garantiide süsteemiga, nagu see sõdadevahelises Euroopas eksisteeris. Seda ei suudetud teha. Ei suudetud raudkindlalt enda poolele tuua Prantsusmaad: seal kardeti pärast Esimest maailmasõda, kus riik oli kandnud tohutuid kaotusi, hirmsasti uut sõda. Suurbritannia, kui meelde tuletada, otsest liidulepingut Tšehhoslovakkiaga ei sõlminudki, vaid osales kõigis kombinatsioonides kui Prantsusmaa liitlane. Olukord oli tõepoolest traagiline. Kuid mulle tundub, et isegi sellises olukorras oleks Tšehhoslovakkia sõjavägi võinud osutada vastupanu. See oleks avaldanud oma mõju ka sõjajärgsele olukorrale. Vaevalt oleks sellisel juhul nii edukalt õnnestunud Tšehhoslovakkia ühiskonna kommuniseerimine ja sovetiseerimine: patriootliku omakaitse kogemus oleks võinud ellu kutsuda sellised ühiskondlikud-poliitilised jõud, mis natside diktatuuri järel oleks osutanud vastupanu ka uuele, kommunistlikule diktatuurile.
/nginx/o/2018/10/26/11529063t1hfbd0.jpg)
Krimmi annekteerimist 2014. aastal võrreldakse eriti Ukrainas päris sageli 1938. aasta sügisega, Sudeedimaa ärakiskumisega Tšehhoslovakkia küljest. Kui õigustatud on niisugune võrdlus? Ja kas võiks öelda, et Müncheni päevilt on demokraatlikud riigid siiski midagi õppinud, mõistnud, et agressiivsele tegevusele tuleb vastu astuda, kas või majanduslike ja poliitiliste sanktsioonide abil?
Nagu teada, kõik ajaloolised võrdlused alati lonkavad ja see praegune ei ole selles mõttes mingi erand. Müncheni kokkuleppele allkirja andes said lääneriigid õigupoolest kaasosaliseks suveräänsest riigist, nimelt Tšehhoslovakkiast, ühe tüki äralõikamises ja Natsi-Saksamaale üleandmises. Krimmi korral on tegemist ainult ühe riigi otsuse ja sammudega teise riigi suhtes: Venemaa Ukraina vastu. Seda esiteks. Teiseks lääneriigid 2014. aastal, erinevalt 1938. aastast, ei olnud sugugi nõus selle riigi tegevusega, mis võttis naabrilt territooriumi ära. Nad valisid mittesõjalise, suhteliselt mõõduka reageerimisviisi, aga igal juhul nad reageerisid, mitte ei kiitnud heaks. Teatavat negatiivset mõju Venemaa välispoliitilisele seisundile ja majandusele on sanktsioonid ka avaldanud. Mulle tundub, et tolles olukorras oli see ainuke reaalne viis öelda agressorile «ei». Selge see, et niisugune olukord ei meeldi üldse Ukrainale, sest see võib väga kergesti konflikti lahendamise pikaks ajaks edasi lükata. Selles mõttes ma näen siis paralleeli minevikuga ja võin öelda, et meie, tšehhid, mõistame oma ajaloolise kogemuse põhjal Ukraina olukorda erilise selgusega: osa territooriumi ärakiskumine (mitte ju ainult Krimm, vaid ka osa Ida-Ukrainast), põgenikud, kes on sunnitud kodupaigast lahkuma … See on tragöödia – nii siis kui ka nüüd.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane