Ene Pajula veste: mammi meelest võiks vene muinasjuttudest nii mõndagi õppida

Ene Pajula Foto: Tairo Lutter / Postimees

Hiljaaegu sõitis mammi Tallinnas trammiga, kui peale tuli üks ema koos väikese poisiga. Ja poiss ütles tervele vagunitäiele rõõmsalt tere. Mammi tundis, kuidas suunurgad iseenesest ülespoole kerkisid ja soe tunne levis üle terve trammi. Ja tõepoolest, miks me ei võiks ka ühissõidukis kaassõitjatele tere öelda? Nii väike riik, kui me oleme, ja kui natuke kaevata, siis leiame, et oleme kõik omavahel vähemasti hõimlased.

Pikaliinibussi sisenedes on mammi kõigile tere öelnud ega saa kinnitada, et teda oleks põrnitsetud kui napakat. Tõsi, trammis pole ta seda veel julgenud teha.

Aga mitte sellest ei tahtnud ta täna kirjutada. Hoopis sellest, et iga kord, kui valimised lähenevad, hakkavad kõik erakonnad rääkima rahvustevahelisest lõimumisest. Tänavu on see teema päevakorda tõusnud isegi teravamalt kui varem. Enamasti rõhutatakse, et lõimumine on täiesti äpardunud. Ja neid, kes seda väga täpselt teavad, on palju. Aga mammi pole kuulnud ega lugenud sellest, kuidas seda siis õigesti tegema peab. Enamgi veel, mammi pole pannud tähele, kas keegi on ära sõnastanud lõimumise eesmärgi?