Toomas Alatalu: Trump pöörab maailma itta

Donald J. Trump Foto: Ron Sachs/SIPA/Ron Sachs/SIPA

On omamoodi hämmastav vaadata, kuidas aastakümneid võimul püsinud poliitikud Euroopas, Venemaal ja USA demokraatlikus parteis ei suuda õigesti lugeda uuendusi ja võtteid, mida on suurde poliitikasse toonud ärimehest USA president Donald Trump.

Tema käigud on tõepoolest toored, maneerid kohutavad, retoorika rabe ja vastukäiv, ent loogika ja järjekindlus tema tegevuses USA huvide tagamisel on olemas. Praegu on kuumim teema Trumpi sõnum Nevadast selle kohta, et USA lahkub NSV Liiduga detsembris 1987 sõlmitud lepingust lühi- ja keskmaarakettide (500–5000 km) hävitamise lepingust. Omal ajal tähendas see nende tuumapäid kandvate üliohtlike rakettide kadumist Kesk-Euroopast.

Nüüd on USA uued raketikompleksid Ida-Euroopas ja Venemaa omad selle vastas ning kumbki süüdistab teist kokkulepitust möödahiilimises ja hiilgab uute, veelgi ohtlikumate relvade kasutuselevõtu ja reklaamiga. Samas on maalapp, kus poliitikat aetakse, suurem kui kunagi varem, nihkudes itta.

Trumpi peasõnum oli, et uue lepinguga peab liituma ka Hiina. Läks aga nii, et alles siis, kui ta tegi pühapäeval Washingtonis uue avalduse, jõudis see lõpuks asjaosalistele kohale.

Seni oli päevselge, et tuumarelvastuses on vaid kaks suurt – USA ja Venemaa –, ehkki Hiina astus tuumaklubisse aastal 1964. Moskva ja Pekingi suhted olid aga säärased, et president Richard Nixoni tee 1972. aastal Moskvasse esimest tuumarelvastuse piiramise lepet sõlmima läks läbi Pekingist.

Täpselt samamoodi on käitunud Trump, kes koguni kutsus Hiina liidri enda Florida suvemajja (mullu aprillis), et enne magustoidu serveerimist teatada viimasele USA tiibrakettide löögist objektile Süürias, kust ettehoiatatud Venemaa nõunikud olid lahkunud. Novembris 2017 käis Trump Hiinas, Putiniga on ta aga eraldi kohtunud kõigest Helsingis.

Eelmisel nädalal Venemaa koolituspoliitika jätkus – USA kaitseminister James Mattis pidas Singapuris kaks esikohtumist oma peamiste kolleegidega, algul Hiina kaitseministri Wei Fenghega ja kaks päeva hiljem Venemaa kaitseministri Sergei Šoiguga. Mõistagi räägiti selgi teemal, mille oli tõstatanud Trump ja millest tuli Moskva rääkima tema rahvusliku julgeolekunõunik John Bolton.

Trump on ka tuumalepingute asjus mänginud algusest peale lahtiste kaartidega ehk siis valmisolek hetkeks, kui ta uue poliitika välja kuulutab, pidanuks kõigil ammu olemas olema. Nüüd aga jääb mulje, et enamiku otsustajate veendumuse kohaselt võis see midagi uut sündida ikkagi üksnes USA ja Venemaa suhetes.

Ehk siis Hiina kaasamine mängu lõi kogu senise mõtlemise sassi ja sellest ka eriline muretsemine ja ärevus meedias ja kõnepultides. Võimaliku tuumalöögi alla sattumise oht Euroopale pole möödunud laupäevast saati suuremaks läinud. Kui midagi muutub, siis eeskätt otsuste tegemise koht ja Euroopa kaasarääkimise tase suures poliitikas.

Vana maailma ladvikul on lihtsalt raske päevapealt omaks võtta seda, et tekib uus kolmik – USA-Venemaa-Hiina –, kus temal kohta pole või õigemini on ta selles teise- või kolmandajärguline. Kui ta oleks säärase võimalusega arvestanud, siis oleksid ju ELi suhted Hiinaga sootuks teised!

Suures poliitikas nõuab iga suur otsus aega. Pealegi on Trump trumpilikult teatanud (ja kaks korda), et pärast seda, kui tema lepingust välja astub, peavad Venemaa ja Hiina ise tegema USA-le ettepaneku vastava kolmiklepingu sõlmimiseks. Ja et see kindlasti toimuks, annab ta korralduse USA tuumapotentsiaali suurendamiseks seni, kuni … Venemaa ja Hiina olukorra tõsidusest aru saavad, n-ö oma osaga lepivad ja siis tuleb suur tuumarelvastuse likvideerimine. Kuidas ka ei võtaks – absoluutselt harjumatu kamandamine ehk eemaletõukav tekst. Aga just nii on Trump kõik oma uued poliitikad sisse juhatanud ja alati on järgnenud ka pehmem avaldus.

Tegelikult võib probleemiks kujuneda just Hiina kaasatulek ja pole ülearune meenutada, et alles neljapäeval kuulutas Putin: Venemaa-Hiina koostöö on ajaloo parim. Moskval tasub Pekingi suunal ponnistada, sest kui USA on kehtestanud sanktsioonid Venemaale, siis Hiinaga peab ta koguni kaubandussõda ja kes-on-peremees-lahinguid Lõuna-Hiina merel. Hiina on olnud siiani pigem Venemaa liitlane ja mõistagi ei kiirusta reageerimisega Trumpi – võib julgelt öelda – ajaloolisele pakkumisele. Hiina välisministeerium kommenteeris Trumpi sõnu üksnes konstateeringuga, et ollakse mures ülemaailmse olukorra destabiliseerimise pärast.

Esialgu saab lähtuda sellest, et Trumpi avaldus oli mõeldud ka USA vahevalimiste võitmiseks 6. novembril ehk siis on praegu kõige targem oodata seda, mida ta ütleb pärast valimisi. Loodetavasti on selleks ajaks oma seisukoha formuleerinud ka Hiina.