Juhtkiri: uus moraaliküsimus riigikogu kassas

Üksinda toas teise inimese rahakotiga. Foto: PantherMedia/Scanpix

Igaüks saadaks potilaadale torumehe 1000-eurose lisaarve selle eest, et ta te köögis kanalisatsiooni sättimisele lisaks kiitis veel ennast kui pasunakoori eestvedajat ja kodanikuühiskonna aktivisti. Tore küll, aga see on eraldi ja era(kondlik) jutt, mitte toruarve!

Eesti parlamendi kuluhüvitiste korda ei peaks enam tõtakalt muutma ja katsuma veel täpsemate reeglitega keelata/käskida seal, kus tegemist on õigupoolest eetiliste dilemmadega ja/või meid huvitab konkreetse rahvaesindaja käitumine, kui ta on n-ö rahakotiga üksinda tuppa jäetud. Riigikogu on meil vaja, aga me ei taha sinna järgmine kord sulisid valida - selles on väikeste summadega testimise mõte.

Avalikustamine koos praeguste piirangutega on tõenäoliselt piisav ja kui püüaksime seda iga parlamendisaadiku valikukohta veel rangemaks teha või riigikogu üldise maine nimel kuidagi ära peita, kaotaksime valijatena, konkreetsete parlamendisaadikute palkajatena/tööandjatena olulise informatsiooni allika, teatava moraalipeegli.

Tahtmised riigikogu liikme tööga seotud kulude hüvitamine üldse ära kaotada ja lihtsalt mõnevõrra tõsta kõigi meie enda valitud parlamendiliikmete palka (viimatise näitena ettevõtjate loodud Riigireformi Sihtasutuse ettepanek) lähtuvad küllap kõige paremast soovist, et parlamendi maine ei saaks kogu aeg selle üksikute liikmete poolt kahjustatud.

Sellise mõtte eeldus on küllap see, et «niikuinii» ei oska avalikkus – ei valijad ega ajakirjandus – eraldada teri sõkaldest ega hakka mitte kunagi aru saama sellest, milline on iga tervemõistusliku tööandja vaade (olgu see tööandja siis suur- või väikeettevõtja või 90-aastane vanaisa, kes palkab advokaadi oma maaasju ajama).

Umbes nagu torumees esitaks teile eraldi arve selle eest, et ta kiitis te köögis remonti tehes veel ennast kui odaviske, maalikunsti ja koduõlle nautimise meistrit.

Eeldus on see, et ei ajakirjandus ega valijad saa aru, et on vahe töökuludel ja erakuludel, riigi esindamisel ja partei esindamisel. Ja ei oska aru saada, et teinekord võib mõni asi olla nii piiri peal, et ei oskagi otsustada? Ei oska vahet teha tõhusa töö jaoks tarvilike kulude ja laristamise vahel?

Olgu, katsume end siis koos mõelda tööandjaks, kes palkab endale väga tarviliku, ent võõravõitu asja ajamiseks uue inimese. Vaja on kuidagi tagada kaks asja. Esiteks, et ta tõepoolest ajaks seda vajalikku asja ja asjaajamine ei jääks ei fraki ega taksoraha puudumise taha. Teiseks, et ta ka meil nahka üle kõrvade ei tõmbaks, arutult ei kulutaks, meie vaevaga teenitud raha ära ei virutaks.

Üks konkreetsete inimeste testimise võimalus, selle näide ongi riigikogu kuluhüvitised. Nii tulebki seda võtta. Mitte sellena, et kui saapavabrikus üks kingsepp varastab ja vassib, siis paneme juba parem tervele vabrikule tule otsa ja lõpetame üldse ära.

Tänasest lehest leiate terve hulga näiteid kuluhüvitiste kasutamisest, sh piiripealseid juhtumeid ning ka mõne sellise, mis meie arvates ei lähe mitte kuidagi kokku korraliku inimese moraaliga.

Uus asi on Facebookis erakondliku ja iskliku promo tegemise kirjutamine maksumaksja arvele. Umbes nagu torumees esitaks teile eraldi arve selle eest, et ta kiitis te köögis remonti tehes veel ennast kui odaviske, maalikunsti ja koduõlle nautimise harrastajat.