Raamaturiiul

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

See, et eestlased on Austraalia teadlase Joanna Sikora ning Ameerika teadlaste M. D. R. Evansi ja Jonathan Kelley ühisuuringu (https://doi.org/10.1016/j.ssresearch.2018.10.003) tulemusel oma raamaturiiulite pikkuse poolest – keskmiselt 218 raamatut – esimesed maailmas, kõditab kahtlemata meie omamüüdina kinnistunud teadmist eestlastest kui raamaturahvast. Pole isegi ju tähtis, kas ja kui palju koduriiulitele soetatud raamatutest läbi loetakse, sest mainitud uurijad rõhutavad positiivset seost kodudes raamatute nähtava olemasolu (raamatute kui füüsiliselt tajutavate-ahvatlevate lugemisvõimaluste, raamatute kui artefaktide) ning hariduspüüdluse ja harituse vahel.

Kujundina on «raamaturahvas» seesama, mis piiblirahvas (vrd soome keeles raamattu «piibel»), sest üldise lugemis- ja kirjaoskuse võlgneme Martin Lutherile, katekismustele, Heinrich Stahli kodu- ja käsiraamatule, kalendrisabadele, lõuna- ja põhja-eesti keeles ilmunud piiblitele. Seda päris lugemisjanu – kui see üldse oli – sai hakata rahuldama ikkagi alles 19. sajandi keskpaigast alates koos eestikeelse ajakirjanduse lugemisega, Kreutzwaldi mugandusega sentimentaalsetest Vaga Jenoveva lugudest ja alles seejärel Koidula isamaaluule, mille C. R. Jakobson oli võtnud oma koolilugemikesse, ja sealt edasi juba mööda meile tuntud kirjandusradu.

Kujutlus massiliselt lugevast maarahvast jääbki ilmselt selleks, sest, esiteks, lugemine eeldab vaba aja olemasolu, mida taluperes väga harva(dele) jagus ja teiseks, kuidas üldse mõõta lugemise levikut enne vastavate sotsioloogiliste uurimuste teket, mis jääb 1960. aastatesse.