Mart Raudsaar: kust sa tead?

Mart Raudsaar Foto: Sille Annuk

Kui ma veel ülikoolis õpetasin, šokeerisin aeg-ajalt auditooriumi mõttega, et jutud ajaloo lõpust on liialdatud. Vaid paarkümmend aastat tagasi meeldis meile mõelda, et keskaegsed rahutused, sõjad ja küüditamine on jäänud igaveseks minevikku ning on saabumas igavene rahuaeg, seda vähemalt meie aladel. Sellist mõttemaailma kehastas Francis Fukuyama oma raamatus «Ajaloo lõpp ja viimane inimene», kelle meelest ideoloogiate võitlus on lõppemas ning oleme nägemas liberaalse demokraatia pöördumatut võidukäiku.

Praegu olen üha enam veendunud, et tühikäigule jäetud demokraatia laguneb nagu liivaloss mererannal. Demokraatia ei ole «asi iseeneses», vaid selle moodustavad inimesed, kes suudavad lahendada oma erimeelsusi rahumeelselt ja ei tapa üksteist ära, ning valimised kaotanud vähemusele jäävad alati nende õigused; nii nagu on demokraatias tagatud sõnavabadus, ettevõtlusvabadus, usuvabadus ja teised liberaalse demokraatia isikuvabadused. Kõik see, mida ütleb väga kenasti ka Eesti Vabariigi põhiseadus.

Kahjuks ei ole me jõudnud aga igavesse rahuriiki ning peame kollektiivselt pingutama oma laste tuleviku nimel. Halb sõnum on see, et demokraatiat lõhub «igaühe õigus» argumenteerimata seisukohale, mida võimendab sotsiaalmeedia; tabuteemade levik (nn poliitkorrektsus) ning paljudes riikides poliittehnoloogiale (lühikesele valimistsüklile) keskendunud poliitiline agenda. Avaliku arvamuse veski jahvatamise tsükkel üha kiireneb ning panused üha suurenevad. Väär strateegiline otsus keskajal oleks olnud piiratud iseloomuga, väär otsus praegusel ajal võib paisata riigi arengu tagasi mitme põlvkonna võrra, nagu näeme näiteks Venezuela või Zimbabwe näitel. Mul pole mitte mingit põhjust eeldada, et sarnane saatus ei võiks asjaolude halval kokkulangemisel tabada Eestit. Venezuela ja Zimbabwe olid kunagi oma kontinendil igati edukad riigid.