Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/03/16/13011426t1h0e84.png)
/nginx/o/2018/10/25/11524756t1h1a96.jpg)
Kui ma veel ülikoolis õpetasin, šokeerisin aeg-ajalt auditooriumi mõttega, et jutud ajaloo lõpust on liialdatud. Vaid paarkümmend aastat tagasi meeldis meile mõelda, et keskaegsed rahutused, sõjad ja küüditamine on jäänud igaveseks minevikku ning on saabumas igavene rahuaeg, seda vähemalt meie aladel. Sellist mõttemaailma kehastas Francis Fukuyama oma raamatus «Ajaloo lõpp ja viimane inimene», kelle meelest ideoloogiate võitlus on lõppemas ning oleme nägemas liberaalse demokraatia pöördumatut võidukäiku.
Praegu olen üha enam veendunud, et tühikäigule jäetud demokraatia laguneb nagu liivaloss mererannal. Demokraatia ei ole «asi iseeneses», vaid selle moodustavad inimesed, kes suudavad lahendada oma erimeelsusi rahumeelselt ja ei tapa üksteist ära, ning valimised kaotanud vähemusele jäävad alati nende õigused; nii nagu on demokraatias tagatud sõnavabadus, ettevõtlusvabadus, usuvabadus ja teised liberaalse demokraatia isikuvabadused. Kõik see, mida ütleb väga kenasti ka Eesti Vabariigi põhiseadus.