Lauri Vahtre

FOTO: Tõnu Noorits

Ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa) kirjutab vastuseks Mart Jesse artiklile «Seeder jätab pensionärid nälga», et alternatiive kogumispensionile pole ainult sel juhul, kui neid isegi otsita ja otsimisest isegi ei räägita. Meie asi on otsustada, kas tulevikus on meie rahvas päriselt olemas või asendab seda mõni fond.

Mart Jesse artikkel «Seeder jätab pensionärid nälga» (PM 24.10) on kummaline ühepajatoit vastandlikest, ebaloogilistest ja enamasti kurjadest hüüatustest, millega pole kokkuvõttes midagi peale hakata. Autor ühest küljest tunnistab, et pensionideprobleemi juureks on vähene sündivus ja sarjab poliitikuid justkui selle tõsiasja eiramise eest, võtab seejärel aga hambusse ühe konkreetse erakonna ja selle liidri, kes – erinevalt mõnest teisest – justnimelt selle juurega tegeleb, üritades leida teed, kuidas sündimus tõuseks.

Pakutud lahenduse peale saab Mart Jesse tõsiselt vihaseks, sest… tullakse ju tema saia kallale. «Seeder jätab pensionärid nälga» – või hoopis rahapööritajad? Millest elavad pankurid ja kindlustajad? Vastuse leiame lausest: «Parim, mida tänased tööealised oma laste heaks tegelikult teha saavad, on koguda vanaduseks piisavalt palju, et vähendada tulevikus laste õlgadele langevat majanduslikku koormat.» Ehk teisisõnu: kui tahate, et teie lastel oleks ilus elu, tooge raha Jesse kätte.

Pangandus ja kindlustus on muidugi väga tarvilikud asjad meile kõigile, ka vaesematele.Raha peab ringlema, see on kõigile kasulik, nii leiab ta üldjuhul kõige tõhusamat kasutust ja tekitab töökohti. Ent nii oluline ega nutikas see süsteem ometigi ei ole, et eksisteerida ilma inimesteta. Mart Jesse strateegias seevastu kangastub ülimalt tõhusalt pöörlev rahamass, mis hakkab iseennast mingi nipiga taastootma – kuni selleni, et inimesed võivadki ära kaduda, raha elab oma elu edasi.Aga sellest vist ei kõnelenud meie põhiseaduse preambul?

Mart Jesse arvates peitub probleemi lahendus selles, kuidas «otsida võimalusi sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse tagamiseks» olukorras, kus iga pensioniealise inimese kohta on vaid 1,5 töötegijat. Selleks on vaja parendada, arendada, tõhustada ja täiendada kogumispensioni. «Kogumispension ei asenda lapsi, kuid sellega saab leevendada negatiivset mõju, mida laste vähesus põhjustab.» See võtab ikka suu lahti küll. Mismoodi saab kogumispension «leevendada» väljasuremist? Euroopas on näha, kuhu «sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse tagamisega» jõutakse – massilise immigratsioonini, töökäte sissevedamiseni. Sest rahapaber, isegi väga suur rahapaber ei lükka ratastooli, seda peab tegema luust ja lihast inimene. On N+1 korda ära tõestatud, et töökäte sissevedu on sama tõhus vahend kui soojasaamise eesmärgil püksipissimine: alguses on tõesti soojem, aga mis pärast tuleb… see meid ei huvita. Mis tähendab sisuliselt allaandmist. Muidugi ei keela keegi ühelgi rahval ega tsivilisatsioonil alla andmast. Samas pole (veel) keelatud vastu väidelda neile, kes seda soovitavad – ükskõik kui peente demagoogiavõtete saatel, mis peavad kinni katma lihtlabase era- või ametihuvi.

Loeme: «Seetõttu on vastutustundetud pensioni ja lapsi vastandavad sõnavõtud, et valida saaks justkui üht või teist, kuid mitte mõlemat.» Vabandust, aga see on vaid vaga usk või halvemal juhul teadlik häma. Oleme jõudnud punkti, kus nad tõepoolest vähemalt osaliselt vastanduvad. Ma ei väida, et kogumispension tuleks homme hommikust ära kaotada. Ma väidan, et sellest tuleks rääkida, seda kaaluda, arutada. Meie asi on otsustada, kas tulevikus on meie rahvas päriselt olemas või asendab seda mõni kõrge tootlikkusega fond.