Nõukogudeaegsed barakkelamud ja nende elanikud olid Nõmme linnaosale 1990. aastatel valus teema. 1950–1960ndatel ehitatud umbes 200 amortiseerunud barakis elas ligi 800 inimest. Nõmmekate sõnul oli see üsna kirju seltskond, kelle seas oli palju töötuid või elu hammasrataste vahele jäänuid. Elamis- ja erastamiskõlbmatuteks tunnistatud barakkelamuid oli juba 1996. aastal plaanis hakata lammutama. Mure tuleviku pärast ajas barakielanikke linnavolikogu maja ette piketile. 1998. aasta aprillis nõuti seal oma eluaseme privatiseerimise õigust ja taheti, et volikogu muudaks oma otsust, mis sätestas, et barakkelamud ei kuulu privatiseerimisele.

Linn oli kinnitatud Nõmme asumi detailplaneeringus Hiiul Vääna tänava ääres asunud barakkide kohale uute eramute ehituse. 1998. aasta septembri algul tõsteti sealsed elanikud välja ja alustati lammutustöödega.

Barakielanikest osa leidis peavarju sotsiaalmajades või kodutute varjupaikades, osa jäi lihtsalt saatuse hooleks lageda taeva alla. Kuuldes, et mõni kodust ilmajäänu oli Hiiu metsatukka ajutiselt elama asunud, läksime koos ajakirjanikuga asjaga tutvuma. Praegu olid samasugused soojad sügisilmad nagu 20 aastat tagasi. Mälupiltidena on praeguseni meeles seal kogetud karmid argieluhetked. Sügisvärvides metsatukka Vääna ja Tähetorni tänava vahel kostis eemalt ehitusmüra.

Silma hakkas puude vahel kergele puitkarkassile ehitatud varjupaik. Vihma kaitseks oli see kaetud kilepalakate ja telgijäänustega ning pakkus varju neljale kodust pagendatud mehele. Linnaosa pakutud ümberasumine linna sotsiaalmajja mehi ei rahuldanud ja nad otsustasid koos jääda Hiiule oma endisesse kodukanti. Juba teist kuud oldigi laagris Hiiu mändide all. Õnneks oli neil maaomanikuga kokkulepe, kes lubas neil seda kohta kasutada, kuni nad metsaalust ei reosta ja avalikku korda ei riku. Tänu ümbruskonna elanike toele ja kirikule, kellel oli neist kodututest kahju hakanud, saadi hakkama.

Neljast mehest oli kohal üks, kes parajasti puujuppi saagis. Kui ajakirjanik püüdis endassetõmbunud mehega jutuotsale saada, heitsin mina pilgu ümbruskonnale. Mehed olid ehitanud väikse välipliidi, parajasti oli sellel ka tuli all. Kogu varanatuke – paar kappi, toolid ja lauake, võrkkiik ja magamiskotid, puu najal jalgratas, riided nööril kuivamas, sööginõud koos pottide-pannidega, prügikast, ämbrid ja vann vihmaveega jms. Platsi valvas noor hundikoer ja ringi jalutas kass. Ilm oli ilus ja kasutati riiete kuivatamise võimalust. Napisõnaline endine sillaehitaja Boriss (49) rääkis, et oli 1960. aastatel asunud elama Vääna tänava barakki. Ta tõsteti kogu oma varanatukesega, mille oli hävingust päästa suutnud, lihtsalt ukse taha. Nii sai töötust ka kodutu. Teistel metsa alla elama seadnutel oli sama saatus, kedagi ette ei hoiatatud ja tõsteti lihtsalt välja. Kuhu neil minna oli? Otsustati paarisaja meetri kaugusele metsa alla ajutiselt pidama jääda.

Rääkis ka sellest, miks nad ei soovinud minna linnaosa esindajate pakutud sotsiaalmajja. Teatavasti olid need ja kodutute varjupaigad siis ülerahvastatud ja nende elanike seas levisid kergesti nakkushaigused. Ka see kinnistas meeste soovi omaette metsa edasi jääda. Neid paar korda kontrollimas käinud politseil polnud ka etteheiteid. Metsaasukatele ei läinud sel ajal korda meie panganduskrahh ega kaubanduse hullud päevad. Nemad elasid oma elu päev-päev haaval, püüdes heade inimeste abiga inimväärikust säilitada. Töötul kodutul polnud mingisugust kindlustunnet homse päeva ees. Nad tunnistasid, et kui sealt ära aetakse, otsivad kindlasti lähikonnas uue paiga.

Linnaosa esindajate sõnul käis kõik seaduslikult, sest maa, kuhu eramuid ehitama hakati, olid teised inimesed erastanud. JOKK. Barakielanike lageda taeva alla jäämine oli linnaosale tõsine sotsiaalne probleem ning lahendust nähti vaid sotsiaalmajja koha leidmisega, mida aga linnal reaalselt pakkuda polnud. Linnaosa abivanema Jüri Jõgeva sõnul pidanuks ka kodutud aktiivsemad olema ja sotsiaalosakondadest abi otsima. Paraku polnud neil ei nõutavaid dokumente ega tervisekindlustust. Aga linnal oli ka sundüürnike probleem ja elamispinna vajajaid oli tuhandeid. Loodeti leida lahendust uute munitsipaalpindade rajamisega.