Vilja Kiisler.

FOTO: Konstantin Sednev/Postimees

Kuula artiklit

Tänases Postimehes leiavad mitu tarka pead, et kellakeeramise võiks rahvahääletusele panna. No et selline ohutu asi – igaühel on seisukoht olemas ja tulemus – missugune see ka poleks – ei lükka riiki pikali. Põhimõtteliselt ju õige.

Ent iga õigenagi paistev järeldus väärib järele- ja lõpunimõtlemist. Lõpunimõtlemisele aitab kaasa see, kui sõnastada väite eeldused ja järeldused. Üks eeldus on see, et rahval võiks oma elukorraldust puudutavates küsimustes praegusest rohkem sõnaõigust olla. Kes sellega vaidleks, eks ole. Teiseks: rahvahääletusi saab praeguse põhiseaduse kehtides kehtestada ainult väga tähtsates küsimustes pigem nn kinnistusformaadina, sest läbikukkumise korral tulevad erakorralised valimised. Kolmandaks: rahvahääletus on nii suure legitimatsioonijõuga ettevõtmine, et neid võib korraldada pigem ohututel teemadel. Näiteks kellakeeramine. Teine ja kolmas eeldus on, nagu kerge märgata, omavahel vastuolus.

Vaatame nüüd järeldusi. Oletagem, et põhiseaduse kallale ei minda. Sellisel juhul on raske ette kujutada, mismoodi asetuks kellakeeramine samale tasandile põhiseaduse või euroliitu astumisega. Kaalukategooriad on põhimõtteliselt erinevad. Talve- või suveajale jäämine on põhiseaduse ja euroliiduga võrreldes tähtsusetu kribu-krabu – hoolimata sellest, et igaühel on selles asjas oma kõvahäälne seisukoht.

Talve- või suveajale jäämine on põhiseaduse ja euroliiduga võrreldes tähtsusetu kribu-krabu.

Aga võib-olla minnakse põhiseaduse kallale. See võib juhtuda juhul, kui Keskerakond ja EKRE saavad koos valitsusesse – mis on üsnagi tõenäone stsenaarium. Kuigi EKREga flirdib ka oravate Michali-tiib, ei näe ma Kaja Kallase liberaalses DNAs realistlikku võimalust Helmetega koos valitseda – olgu peale, et ta praegu välistab välistamise. Keskerakonda ja EKREt seob aga peale Tallinna TV nabanööri ilmavaatelisigi ühisosi: Keskerakond on märksa osavamalt kui oravad asunud kõnetama ka (rahvus)konservatiivset valijat.

Sellisel juhul võib referendumist otsedemokraatia instrumendina saada midagi hoopis muud, kui see on praegustes põhiseaduslikes raamides. Kellakeeramise referendum võiks teha ukse lahti teistelegi «igaüks-on-ekspert »-tüüpi teemadele rahvahääletuse teemana, ja see ei ole enam lihtne nähtus. Hulk sedasorti teemasid on vaatamata esmapilgul ehk süütule esitusele tugevasti ideoloogiliselt koormatud omakorda sõnastamata eeldustega. Nende päevavalgele tirimine sunnib arutlema väidete üle, mille küsitavaks tegemine täiskasvanuikka jõudnud euroopalikus ruumis viib meid tagasi minevikku, kus valgust ja vabadust oli märksa vähem kui praegu. Need on kõik need perekonna piiritlemise ja vähemuste õiguste küsimused, milles igaüks peab ennast eksperdiks. Ka tuleks sellisel juhul täie tõsidusega ja põhjani läbi mõelda, kes siis ikkagi päriselt otsustab, kui otsustab rahvas.