Eriti näidete puhul tahaks vahel karjatada tuntud stiilis: «No mida värki!» Sest meie elu Eestis ei näe arvudes kohati enam nii normaalne välja, et kannataks veel kaua remonti oodata.
Kui ma loen et Eesti «...Õigusaktide hulgas on muu hulgas seadus, mille üks lause on ligi 100 sõna, ja kavandatud on ka eelnõu, mille tekst on olnud kolmel, kuid seletuskiri 30 lehel», siis ei tahaks muud, kui et vallandataks mistahes ametist mitte ainult küünilise varjundiga jaburuste autorid, vaid kõik, kes selliste nähtuste sünnile oma nõusoleku on andnud. See on esimene emotsioon, keerulisem on küsimus, kuidas Eesti riigisüsteem sellistest hullustest puhastada.