Eestis elav ameeriklane: miks kavatsen siia elama jääda?

Keegan McBride Foto: Erakogu

Olen õnnelik, et tulin Eestisse ja kavatsen siin oma kodu luua, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli doktorant ja nooremteadur Keegan McBride, kes on pärit Ameerika Ühendriikidest. 

Ameerika unistus kui selline ei ole surnud, see on lihtsalt muutunud – mina leidsin selle hoopis Eestis. «Mis tõi su Eestisse?», «Miks sa siia jääd?», «Mis sulle Eesti juures meeldib?», «Kas sulle ka tegelikult meeldib Eesti?». Igale välismaalasele, kes elab Eestis, on need küsimused ilmselt tuttavad. Neil, kes siin elanud juba pikemat aega, on need arvatavasti juba peas. 

Need vestlused on aga peaaegu alati mingis muus keeles kui eesti keel. See on tegelikult kahetsusväärne, sest usun, et ka ainult eesti keele kõnelejatel on vaja aru saada neist põhjustest, miks välismaalased on otsustanud siia jääda. 

Jah, siin on e-Eesti, e-riik ja kõik neist tulenevad eelised. Aga on ka palju teisi põhjuseid, miks Eestit saab ja peaks vaatama suurepärase kohana, kus elada. 

Mis tõi sind siia? 

Kasvasin üles väikeses farmis, mis asub Washingtoni osariigis, linnas nimega Issaquah. Ülikoolis käisin veel väiksemas linnas nimega Bozeman, mis asub Montana osariigis. See on üsna stereotüüpselt ameerikalik paik, nimelt on seal põllumajandus au sees. Kui mul tekkis võimalus minna välismaale õppima, otsustasin, et tahan minna mõnda unikaalsesse kohta. Kuhugi, kuhu mu koolikaaslased pole varem läinud.

Kuna olen pisut nohiklik, suur ajaloo-, geograafia- ja poliitikahuviline, olin juba siis teadlik Eesti ajaloost ja tema muljetavaldavalt kiirest arengust. Nõnda astusingi viis aastat tagasi oma esimesele lennule väljaspool Ameerika Ühendriike ja alustasin oma suurepärase seiklusega Eestis. 

Alguses olin Eestis lühikest aega, ainult neli kuud. Sellest hoolimata jõudsin Eestisse aga armuda – sellesse keelde, muusikasse, inimestesse ja kultuuri. Püüdsin kohtuda eesti inimestega, aru saada eesti kultuurist ja õppida ära eesti keele. 

Olen avastanud, et pole vahet, kas viibin Ida-Eestis Narvas, Lõuna-Eestis Viljandis, Lääne-Eestis Haapsalus või Põhja-Eestis Tallinnas. Kõikjal tundsin ma ennast alati teretulnult ja inimesed olid alati valmis minuga rääkima või vähemalt üritasid aru saada minu mitte nii heast eesti keelest.

Kui jõudsin tagasi koju Ühendriikidesse, ei tundnud ma end seal enam koduselt. Teadsin, et pean tagasi Eestisse minema. 18 kuud hiljem, pärast bakalaureuse kraadi  saamist, tegingi seda. 2015. aastal tulin siia tegema oma magistrikraadi, nüüd olen jäänud siia ka doktoriõpingute pärast. 

Selle aja jooksul on mul olnud suur rõõm õppida eesti keelt, tutvuda veel rohkem eesti kultuuri ja inimestega, avastada Eestimaad. Olen avastanud, et pole vahet, kas viibin Ida-Eestis Narvas, Lõuna-Eestis Viljandis, Lääne-Eestis Haapsalus või Põhja-Eestis Tallinnas. Kõikjal tundsin ma ennast alati teretulnult ja inimesed olid alati valmis minuga rääkima või vähemalt üritasid aru saada minu mitte nii heast eesti keelest.

«Mis sulle meeldib Eesti juures? Kas sulle ka tegelikult meeldib Eesti?»

Arvan, et parim viis selgitamaks seda, mis mulle siin meeldib ja miks loodan siia ka jääda, on Eestit Ühendriikidega kõrvutada. Alustame kõige mõjukamast ja lihtsamast näitest – tervishoiust. Ameerikas on tavaline, et inimesed koguvad raha enda või oma lähedaste tervishoiukulude katmiseks GoFundMe lehe abil. Alles eelmisel nädalal lugesin: «Eelmisel kuul rööviti ja tulistati mu lähedast sõpra ja ta jäi halvatuks… perekonnal on väga vaja rahalist abi, kuna tal on ka üheaastane tütar.»

Paljud perekonnad on silmitsi otsusega, kas minna arsti juurde või kuulutada välja pankrot. Mõned isegi otsustavad valida surma selle asemel, et oma pere rahaliselt hävitada.

Unistan sellest, et sellised lood oleksid Ameerikas erandjuhud, mitte tavapärane nähtus. Üks hiljutine Forbesi artikkel tõi välja, et ainuüksi läbi GoFundMe kogutakse igal aastal üle 650 miljoni USD selleks, et katta inimeste tervishoiukulusid. Abi vajavad alates vähihaigetest lõpetades rünnaku ohvritega. Ei loe, mis juhtub, paljudele ameeriklastele on tervishoid lihtsalt liiga kallis. Tervishoid on luksus, mida ei saa endale kõik lubada. See ei ole liialdus, kui ütlen, et paljud perekonnad on silmitsi otsusega, kas minna arsti juurde või kuulutada välja pankrot. Mõned isegi otsustavad valida surma selle asemel, et oma pere rahaliselt hävitada.

Kuigi ka Eestil on tervishoiuga probleeme – summad, mida Eesti riik kulutab tervishoiu peale, on ühed kõige madalamad Euroopa Liidu liikmesriikide seas. Ka ooteajad on pikad ja perearstid on tihti ülekoormatud. Kõik see on aga ilmselt paranemas, sest Eesti on ühiskonnana otsustanud, et tervishoid on tähtis ja see peab olema inimestele kättesaadav, odav ja efektiivne.

Järjekord haiglas. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Võrdleme aga mõnda teist asja Eesti ja Ameerika näitel. Ühendriikides ei ole kohustuslik anda tasulist haiguspuhkust, samas Eestis on seadusega paigas, et ravikindlustatud töötajad peavad haigena saama hüvitist.

Puhkus. Ühendriikides ei ole kohustust ega seadusi föderaaltasandil selle kohta, et inimesed peavad saama tasulist ja tasustama puhkust. Suuremalt jaolt on see tööpakkuja enda otsustada, mida nad on valmis töötajale pakkuma, paljud töölised Ameerikas ei saa üldse puhkusepäevi. Eestis on aga kohustuslik anda 28 päeva tasulist puhkust aastas minimaalselt (ilma riigipühasid arvestamata).

Rasedus-ja sünnituspuhkus. Eestis on tasustatud puhkus nii emadele kui ka isadele, ja see puhkuse aeg on üks pikimaid maailmas. Samas, Ühendriikides on garanteeritud emadele vaid 12 nädalat tasustamata puhkust ja isadele pole midagi.

Haridus. Ühendriikides on keskmine ülikoolihariduse maksumus 80 000 kuni 100 000 dollarit. Ameerikas on praegu kokku üle 1,2 triljoni dollari maksmata õppelaenusid ja keskmisel õpilasel pärast lõpetamist on maksmata õppelaen 35 000 dollarit. See erineb väga Eestist, kus haridus on taskukohane, pakutakse ka tasuta kõrgharidust ja õppelaenu võtjate arv langeb iga aastaga.

Minu jaoks, ja ka paljude teiste välismaalaste jaoks, kes kutsuvad Eestit nüüd oma koduks, on Eesti parem kui see koht, kust me siia tulime.

Muidugi on ka teisi võrdlusmomente, kus Eesti trumpab üle Ühendriigid. Näiteks madal kuritegevuse tase, politsei vägivald, ebavõrdsus ja paremad saavutused koolides. Minu eesmärk ei ole esitada statistikat, vaid pigem luua pilt reaalsusest. Minu jaoks, ja ka paljude teiste välismaalaste jaoks, kes kutsuvad Eestit nüüd oma koduks, on Eesti parem kui see koht, kust me siia tulime.

Miks sa siia jääd?

Tüüpilisim narratiiv, mida Eestis räägitakse, on see, et inimesed tulevad siia tänu töökeskkonna sõbralikkusele, e-teenindusele ja et üleüldse olla osa e-Eestist.

Tõepoolest, e-Eesti on väga hea asi, aga riik ei ole ainult elektrooniliste teenuste osutamine. X-tee ei ole riik ja see ei ole ka otsustav tegur selles, miks paljud jäävad Eestisse. Pigem on põhjuseks inimesed, turvalisus ja see fakt, et kui inimene on haige või on õnn selja pööranud, on ikkagi võimalik, et tema eest hoolitsetakse, kuna Eesti on otsustanud, et see on tähtis.

Protestija hoiab plakatit, millel on inglise keeles kirjutatud «Ameerika unistus on läbi» demonstratsioonil Wall Streetil, Ameerika Ühendriikide olulisimal finantstänaval, New Yorgis. Foto: SCANPIX

Eesti on palju enamat kui e-Eesti – see on võimaluste riik ja neile, kes on valmis vaeva nägema, õppima ja kohanema, on palju võimalusi. Mulle tundub, et see Ameerika unistus on pigem Ameerika muinasjutt. See võis eksisteerida Ühendriikides kunagi minevikus, aga praeguseks tuleb seda otsida mujalt.

Olen õnnelik, et tulin Eestisse ja kavatsen siin oma kodu luua. Ootan tulevikku, kuna usun, et on tulemas ainult head Eestile, selle riigi kodanikele, ja neile, kes on siia sattunud ja hakanud arendama ja jätkama oma unistuste täideviimist siin imelises Eestis Läänemere kallastel.