Rannar Park: milline õpetaja ma ei taha olla?

Rannar Park Foto: Erakogu

Ma ei pea end õpetajaks. Vähemalt mitte veel. Ma pigem samastan end selle juustuga, mis tuleb pihustiga purgist, kirjutab Kadrioru saksa gümnaasiumi õpetaja Rannar Park. 

Paljud teist on seda pihustatavat juustu kindlasti proovinud, teised kuskil riiulil näinud. Reklaamib ta küll end juustuna ja eks lõhn jäljendab ka kellegi tõlgendust juustust. Aga me kõik teame, et see, mis sealt purgist susisedes välja purskab, on väga kaugel juustust, pigem on tegemist juustulaadse tootega. Tunnen, et mina olen umbes sama kaugel õpetaja tiitlist kui purgijuust juustu tiitlist. See, kuidas ma päevast päeva klassi ees õpilastele erinevaid teemasid selgitan, kodutöid annan ja hindeid panen, näeb muidugi välja sedasi, nagu ma oleksingi õpetaja. Tunnen aga ise, et ma ikka veel hulbin kuskil teadmatuses – kui mul oleks seljale trükitud etikett, oleks seal ilmselt praegu kirjas «Õpetajalaadne toode».

Ühes olen õpetajaks olemise juures aga juba kindel – ma tahan olla aus ja otsekohene. Ei ole vaja asju seletada liialt läbi lillede või mõelda välja halbu vabandusi olukorras, kus on vaja midagi ebameeldivat öelda. Hea näitena võin tuua natuke vanemate klasside õpilased, keda on huvitanud meelemürgid või ajaveetmise viisid, mida nende vanemad ei pruugi heaks kiita. Pole mõtet õpilastega keerutada ja üritada mõistujuttu ajades manitseda. Kui nad tahavad, siis nad proovivad selle kõik ikkagi järele. Seepärast olemegi rääkinud mõõdukusest ja erinevatest kogemustest, mitte ignoreerinud teemasid. Esialgu muretsesin, et taoline avatus on ehk õpetajana liigne, aga see on tõestanud pigem vastupidist – enam ei ole klassis kihistamist ja edvistamist, kui räägime asjadest, mis on varem olnud koolis justkui tabud.

Ka pean ma lugu uudishimust. Minu silmis on see inimese üks kõige vajalikum omadus, seetõttu üritan õpilaste puhul hoida seda leeki lõõmamas. Mulle meeldib, kui õpilased lihtsalt ei kirjuta asju vihikusse ega nõustu minuga, vaid vaidlevad vastu või seavad mu öeldu küsimärgi alla. Tõenäoliselt naudin ma seda seepärast, et enda kooliajast meenuvad õpetajad või olukorrad, kus oleks tahtnud nii väga teada rohkem teemadest, aga kuna tunnis ei leitud aega, jäi see mu enda kanda.

Möödunud nädalal oli mul kirjeldamatult hea tunne, kui tunnis ütles üks kaheksanda klassi neiu, et lõpuks on neil inglise keele tunnis raske. Seda oli nii hea kuulda, sest mäletan ise seda tunnet, kui istusin koolipingis ja üritasin leida tegevust inglise keele tunnis, sest kõik, mida tunnis tegime, võttis aega kuskil 10 minutit ja ülejäänud 35 kulus õpetajal teistele asja selgeks tegemisele.

Äge õps õpilastega peol

Ma ei taha olla ka see õpetaja, kes kompenseerib õpetajana vajakajäämisi oma kooliajast. Võin täiesti ausalt öelda, et ma polnud kooliajal just kõige popim poiss – olin pea kaks meetrit pikk ja vaat et sama lai, tagatipuks ka kohmetu. Tõelise klišee personifikatsioon – müürilillest nohik, kes otsustas hakata õpetajaks ja läbis suure muutuse omaenda neurooside tagajärjel.

Miks ma aga endisest minast üldse räägin? Enne septembrit ja uude ametisse asumist olin kuulnud lugusid siit ja sealt õpetajatest, kes oma vabu nädalavahetusi ja õhtuid veetsid õpilastega pidutsedes. Ma ei ole osanud sellest kunagi midagi erilist arvata, mingisugusel tasandil aga kindlasti mõistsin, et päris õige see pole. Pole vahet, kui tore mul on mingi seltskonnaga tunnis või mida me nendega seal arutame – kehtib ikkagi ütlus: «Don’t mix business with pleasure». Pärast koolipäeva oleme trehvanud küll õpilastega trammipeatuses või toidupoes järjekorras oodates, aga mõte sellest, et läheks nüüd nendega näiteks välja, pole mul kunagi pähe turgatanud. Mingi osa minust üritab seesugust käitumist ratsionaliseerida ja ainus järeldus, mis tundub vähegi tõenäoline, on see, et kooliajal olid sel õpetajal, nagu paljudel meist, omad probleemid, mis jäid kummitama. Õpetajaks saades oli kogu tähelepanu järsku temale suunatud, ta on see nn äge õps ja see sügelus, mis on justkui kättesaamatus kohas olnud kõik need aastad, täpselt nagu sügelus selles veidras keskkohas seljal, kuhu käsi päris hästi ei ulatu, on järsku käeulatuses. Iga kihelust aga ei tasu sügada, vaid hoopis vaadelda kui võimalust iseloomu arendada.

Mõeldes kõikidele neile variantidele, kes minust võib õpetajana saada, tekib justkui tsirkuseartisti või superkangelase tunne, kes üritab oma alter ego välja nuputada – Suurejooneline Sõber, Konstantne Kolmemees või hoopis Tahvlizombi. Valikuid on nii palju, aga samas usun, et selle pärast ei pea üleliia palju muretsema. Eks see kujune välja ajaga.