Edward Lucas

FOTO: Albert Truuväärt / Scanpix

Sõjad endises Jugoslaavias on läbi, kuid konfliktid püsivad. Mõned neist on halvenemas. Rahvusvahelise kogukonna endine kõrge esindaja Bosnia ja Hertsegoviinas Lord Ashdown heitis sel aastal välismaailma poliitika piirkonna suhtes kõrvale kui «katastroofi», kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Euroopa Liit ja USA tavatsesid rajada oma piirkondliku poliitika seostele. Kui taheti mõjutada Bosnia serblasi, tuli neile survet avaldada Belgradi võimude kaudu. Uus poliitika keskendub üksikutele riikidele ja jätab tähelepanuta nende omavahelise seotuse viisid. 

Võtke näiteks Horvaatia ELi liikmesuse mõju Bosnia stabiilsusele. Kõigil selle riigi horvaadi rahvusest kodanikel on õigus taotleda Horvaatia kaudu ELi passi. Seetõttu on neil nõrgad stiimulid panna Bosnia riigina toimima. Kui Serbia peaks kunagi ELiga liituma, toob see kaasa probleemi võimendumise. Bosniakid (Bosnia moslemid) hakkavad tundma end mahajäetuna, haavununa ja otsima kaitsjat. Tegelikult saavutavad välisjõud sellega Bosnia tükeldamise, mida taotlesid 1990. aastate sõdade taga olnud rahvuslastest autoritaarsed liidrid: Slobodan Milošević ja Franjo Tuđman. 

Välismaailm on läbi kukkumas ka teise keskse probleemi lahendamisel: Bosnia avaliku halduse düsfunktsionaalsus. See riik saab toimida vaid juhul, kui ta hakkab arendama ühtset sõjaväge, luureteenistust, tollisüsteemi, sõltumatut maksuametit ja kohtusüsteemi. Edasiminek on peatunud kõigil rinnetel. Murekohaks on ka migrandid: kuna riigid nagu Ungari ja Austria on oma piirid sulgenud, elavad inimesed ühes Bosnia hapraimas osas, endises Bihaći taskus meeleheitlikes tingimustes. Talve lähenedes nende kitsikus süveneb.  

Samal ajal mängivad Kosovo ja Serbia maatükkide vahetamise ideega. Mõttena on see pealiskaudselt ahvatlev. Miks mitte aidata Kosovosse jäänud serblastel ja Serbiasse jäänud kosovaridel elada riikides, mis neile tegelikult meeldivad? Paraku ei lahenda see peamist probleemi: mõlemal riigil oleksid ka pärast seda teistes kohtades vähemused, kes tunneksid ennast veelgi haavatavamana. Samuti paneks see aluse põhimõttele, mis võiks kujuneda mujal piirkonnas plahvatusohtlikuks. Sõjajärgse Euroopa aluspõhimõte on, et riigid peaksid korrastatud etnokraatiate loomise asemel kohtlema väärikalt kõiki oma kodanikke.  

Sellisel masendaval taustal on vägagi teretulnud uudis, et parlament Skopjes toetas hääletusel napilt endise Jugoslaavia vabariigi Makedoonia nime «Põhja-Makedooniaks» muutmiseks vajaliku põhiseadusliku protsessi alustamist. Ümbernimetamine leevendab kreeklaste hirme nende oma nõude kohta kohanimele, mis viitab ka (nende sõnul õigusega) Kreeka põhjapiirkonnale.

See muutus eemaldaks ühe Euroopa vaeseima ja hapraima riigi ees seisvad tõkked teelt NATO ja (kunagi ka) ELi liikmesuseni. See oleks tõsine tagasilöök Kremlile, mis õhutab piirkonnas lõhesid ja isolatsiooni. Kokkuleppe on pälvinud välismaalt palju kiidusõnu, kuid selle teel on endiselt suured takistused. Makedoonia peaminister Zoran Zaev sai vajaliku hääletustulemuse tänu seitsmele mässulisele liikmele opositsioonilise VMRO-DPMNE ridadest – end varem konservatiivsena määratlenud partei, mis on muutunud hämmastavalt Vene-meelseks.

Suur probleem aga on Kreeka, kus kokkulepe põhjanaabriga on purustanud peaminister Alexis Tsiprase koalitsiooni paremäärmusliku erakonnaga Sõltumatud Kreeklased. Nende tuline rahvuslus hõlmab pahameeletorme sümboolsete probleemide puhul, kuid ei ulatu Venemaaga seotud tegelike probleemidega tegelemiseni. Opositsiooniliider Kyriakos Mitsotakis loodab oma rahvuslastest valijatele meeldida püüdes blokeerida leppe parlamendis ja kukutada valitsuse, et avada tee valimistele, mis võiksid teha temast peaministri.

Mingis ulatuses sisutühi poosetamine on aktsepteeritav, kuid lääs peaks tegema härra Mitsotakisele jõhkralt selgeks hinna välismaailma pahameele (ja piirkondliku ebastabiilsuse) näol, kui tal peaks õnnestuma seda tõhusalt teha.


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.