Euroopa Liit ja USA tavatsesid rajada oma piirkondliku poliitika seostele. Kui taheti mõjutada Bosnia serblasi, tuli neile survet avaldada Belgradi võimude kaudu. Uus poliitika keskendub üksikutele riikidele ja jätab tähelepanuta nende omavahelise seotuse viisid.
Võtke näiteks Horvaatia ELi liikmesuse mõju Bosnia stabiilsusele. Kõigil selle riigi horvaadi rahvusest kodanikel on õigus taotleda Horvaatia kaudu ELi passi. Seetõttu on neil nõrgad stiimulid panna Bosnia riigina toimima. Kui Serbia peaks kunagi ELiga liituma, toob see kaasa probleemi võimendumise. Bosniakid (Bosnia moslemid) hakkavad tundma end mahajäetuna, haavununa ja otsima kaitsjat. Tegelikult saavutavad välisjõud sellega Bosnia tükeldamise, mida taotlesid 1990. aastate sõdade taga olnud rahvuslastest autoritaarsed liidrid: Slobodan Milošević ja Franjo Tuđman.
Välismaailm on läbi kukkumas ka teise keskse probleemi lahendamisel: Bosnia avaliku halduse düsfunktsionaalsus. See riik saab toimida vaid juhul, kui ta hakkab arendama ühtset sõjaväge, luureteenistust, tollisüsteemi, sõltumatut maksuametit ja kohtusüsteemi. Edasiminek on peatunud kõigil rinnetel. Murekohaks on ka migrandid: kuna riigid nagu Ungari ja Austria on oma piirid sulgenud, elavad inimesed ühes Bosnia hapraimas osas, endises Bihaći taskus meeleheitlikes tingimustes. Talve lähenedes nende kitsikus süveneb.
Samal ajal mängivad Kosovo ja Serbia maatükkide vahetamise ideega. Mõttena on see pealiskaudselt ahvatlev. Miks mitte aidata Kosovosse jäänud serblastel ja Serbiasse jäänud kosovaridel elada riikides, mis neile tegelikult meeldivad? Paraku ei lahenda see peamist probleemi: mõlemal riigil oleksid ka pärast seda teistes kohtades vähemused, kes tunneksid ennast veelgi haavatavamana. Samuti paneks see aluse põhimõttele, mis võiks kujuneda mujal piirkonnas plahvatusohtlikuks. Sõjajärgse Euroopa aluspõhimõte on, et riigid peaksid korrastatud etnokraatiate loomise asemel kohtlema väärikalt kõiki oma kodanikke.