Aarne Seppel: Eesti riik on lõpuks valmis

Erakondade kampaanialoosungite montaaž. Foto: Montaaž kuvatõmmistest

Natuke enam kui neli kuud enne valimisi tundub, et Eesti riik on valmis ehitatud. Suuri probleeme pole, väiksemate kallal võib nokitseda. Riigireformijate seltskonna peaaegu ainus pinnale jäänud põhiseadust muutev ettepanek vähendab natuke riigikogu liikmete hulka.

Suurematest erakondadest on sotsid ainsad, kel praegu veel ühtki lööklauset pole. Üleskutse mõnda parteid välistama hakata on sama adekvaatne, kui öelda kõva ja selge häälega ligi 200 000 Eesti elanikule: teie arvamus meid ei huvita. Meenutagem korraks Rootsit, sealgi teatasid kaks suurt, et kolmanda jõuga nad koostööd ei tee. Omavahel ka ei taha teha ja nii polegi seal poolteist kuud pärast valimisi uut valitsust veel kokku saadud.

Kui sotsid ütlevad, et nad eelkampaaniat ei tee, siis viimastel nädalatel on pea võimatu mitte näha lauset: Isamaa on igavene. Samast seeriast saaks veel mõne sama sügavamõttelise sõnumi: armastus on igavene, õlu on igavene, päike on igavene, surm on igavene. Küllap isamaa on igavene, aga Isamaa peab ka viie kuu pärast alles olemiseks veel väga palju tööd tegema. Valijana aga ei oska selle peale suurt midagi kosta.

Keskerakond ilmselgelt naudib võimul olemise tunnetust. Reformierakonnal tekkis piinlikuvõitu samastumine riigiga päris pikkade aastate jooksul. Keskerakond sai juba paari aastaga aru, et nemad ongi riik. Õiglane riik kõigile! kõlab toredalt, aga kas kriminaalkorras karistatud peaministrierakonna valitsetav riik on praegu ebaõiglane? Ma usun, et normaalne inimene tahaks riigiga kokku puutuda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädasti vajalik. Ja mis mõttes kõigile õiglane riik, minu kassil on riigi õiglusest või ebaõiglusest täiesti ükskõik. Andke süüa ja pai!

Siis on veel mingi imelik seltskond, kes räägib pühalikul ilmel ja hääletoonil: Pikk plaan Eestile! No tore küll, räägime siis edasi, kui plaan juba olemas on. Ei oska planeerimiskoosolekute kilbile tõstmises küll midagi õilsat näha.

Isamaa igavikulisusega samasse ritta sobitub ka Reformierakonna lause: Parem tulevik! Elutargalt ei luba nad paremat tulevikku kõigile, sest kui kellelgi läheb hästi, siis kellelgi teisel läheb tavaliselt veel paremini. Mida parema tuleviku all mõeldakse, jääb segaseks, ma pakuks välja veel mõne hüüdlause: Parem armastus! Parem õlu! Soojem päike! Sobiks ka: Rohkem raha!

Eesti keele lausemoodustuse alused on kõige paremini selgeks saanud EKRE: Muudame koos Eesti elu paremaks! Aktiivne, kaasav – nagu oleks, aga ikkagi... mida see paremaks tähendab. Opositsioonierakonnana võivad nad öelda küll, et elu Eestis on halb, aga vaat kui meie võimule saame, siis tuleb roosamanna ja pudrujõgi. Ootame-vaatame.

Ja ongi kõik. Erakonnad on aru saanud, et programmide lugemine on vähestele, sestap nad tilgutavad vähegi asisemaid sõnumeid ükshaaval – äkki kostab siis paremini kõrvu. Aga mingeidki võrreldavaid seisukohti otsi ikka taga nagu rosinaid kringli seest.

Kuid miks ma arvan, et Eesti riik on valmis? Väga lihtne, enim erutab nii rahvast kui poliitikuid Eestis ja kogu Euroopas hoopis kellakeeramine.