Loosungid ja probleemid.

FOTO: Urmas Nemvalts

Kuula artiklit

Ära enne vana kaevu täis aja, kui uus valmis ei ole – nii ütleb üks enam kasutatud vanasõnu. Mida teha selle ilmsena tunduva rahvatarkusega aga siis, kui jutt on põlevkivi põletamisest selleks, et saada elektrit? Väga ilmselt tuleb välja, et mõni kaev variseb ise varsti kokku. Eesti, meil on probleem!

On globaalne kasvuhoonegaaside probleem. Ja meie akuutne mure selle sees on õigupoolest see, mida ette võtta Eesti jaoks peagi saabuva uue olukorraga, kus me väga tõenäoliselt ei ole enam elektri eksportijad, sest seni käigus hoitud katelde tööiga saab lihtsalt läbi.

Tuulikud ja päikesepaneelid on väga toredad, ent ometi jääb alles niisugune pisikene praktiline küsimus: mida teha tuulevaiksel jaanuarikuu ööl, kui õues juhtub kraadiklaas näitama 30 kraadi alla Celsiuse nulli?

Võib olla Saksamaa sugune tööstuse ja inseneriteaduste hiiglane saab endale lubada ühel hetkel loobumist söepõletamisest ja järgmise, teises maailma otsas toimunud sündmuse tekitatud tundetormi ajel teatada tuumaenergiast loobumisest.

Väikese Eesti vastupanuvõime poliitika ajel seatud tähtaegadele on aga mõnevõrra väiksem. On kiiduväärne, et Eesti parlament ei läinud eile hooga kaasa vaid üht globaalset mõõdet, süsinikdioksiidi emissiooni arvestava hoiatusega. Tõepoolest ei ole arukas heita kõrvale oma rahva heaolu ja eriti veel mälestust eelmainitud tuulevaiksest külmast jaanuariööst.

Äratuskell, peamine sõnum peab olema ju tegelikult see, et hakkame nüüd tõsimeeli ja jõuliselt otsima uusi kaevukohti. Paneme oma kõige targemad pead mõtlema, kelle jaoks, mida ja kuidas teha? Muidugi, äratuskellad ei kõla esimest korda.

Eilsel riigikogu arutelul refereeris keskkonnakomisjoni esimees Eesti Energia vastust küsimusele, millal järgmised konkreetsed põlevkivielektri plokid suletakse: «Lühidalt on vastus nii, et tööstusheidete direktiivide kohaselt on elektrijaama plokile ette nähtud tööaeg kuni aastani 2023 või töötunde, mis on siis 17 500. Ja tõepoolest eksisteerib võimalus, et mõnel plokil saavad töötunnid täis juba järgmisel aastal.»

Akadeemik Anto Raukas kirjutas mõni päev tagasi (EPL 22.10), et põlevkivienergeetika osa väheneb loomulike protsesside, mitte pururoheliste propaganda tulemusel. Ja lisas hooga, et Eestis toimub (iseenesest äärmiselt keeruka) energeetika juhtimine Brüsselist ja energeetikas vähe haritud kohalike poliitikute suunamisel. Meeleparandusele kutsuv on ent ta moralitee: «Juba praegu peame mõtlema, mis tuleb põlevkivienergia asemele.»

Kui meil oleks rahvana julgust anda protsendike oma ühisest rahapotist sellisele riskantsele asjale nagu teadus, siis võib-olla oleksime vastusele natukene lähemal.