Postkast.

FOTO: Margus Ansu

Kuula artiklit

Mõistagi ei taha poliitikud valimiste eel olla sunnitud selgitama asju, mida nende oponendid võivad tõlgendada leebemal juhul hulga kaaskodanike hülgamisena, karmimas sõnastuses aga Eesti riigile selja pööramisena. Kuigi konkurentsiamet andis Eesti Postile oktoobri keskel loa sulgeda põhimõtteliselt iga neljas postiasutus, tõmmati nüüd sellele valdkonna ministri kaasabil hoogsalt pidurit.

Probleem pole poppides paki- ega kullerteenustes; lihtsustatult on murelaps vana hea paberkiri ehk siis universaalne postiteenus, mille osutamise tegevusluba on 2014–2019 Eesti Posti valduses. See, et meil on piltlikult öeldes postkasti juurde järjest vähem asja, on tunnetuslikult selge statistikatagi. Kirjalik suhtlus käib valdavalt interneti teel. Ometi vajatakse endiselt ka universaalset postiteenust, mille maht mullu 2016. aastaga võrreldes isegi 5,5 protsendi võrra kasvas. Huvitav, miks kasvasid märgatavalt just näiteks liht- ja tähtkirja rahvusvaheline maht?

Valimiskampaania peaks olema just see aeg ja koht, kus vaieldakse läbi, milliseid reforme riik edaspidi vajab, kuid tihtipeale hakkab toimima lausa äraspidine loogika enampakkumiste näol eri valijarühmadele. Samasse kilda kipub kuuluma küsimus, milline peaks Eestis olema optimaalne postivõrgustik ja kuidas universaalset postiteenust rahastada. Muidugi ei tohi perioodika ja kirjade kojukande kvaliteet kannatada, sest seda teenust vajatakse, ent praegune olukord – kohati ebamõistlik, kohati lausa jabur – peab saama optimaalse kestliku lahenduse, mitte poliitilise kingituse valimispäevaks.

Teenuse hinna mõistlikuna hoidmiseks on loodud näiteks universaalse postiteenuse fond, kuhu Eesti Post makseid teeb ning saab sealt ise (!) raha hüvitistena tagasi. «Eesti Post universaalse postiteenuse osutajana peab pidevalt taotlusi ja aruandeid koostama ning konkurentsiamet peab need läbi analüüsima ja koostama otsuseid, kuid sisuliselt jagatakse ümber Eesti Posti enda raha,» nendib ka konkurentsiameti postiteenuste mullune aastaaruanne.

Olukord, mis on kohati ebamõistlik, kohati lausa jabur, peab saama optimaalse kestliku lahenduse, mitte poliitilise kingituse valimispäevaks.

Postiteenustega haakub veel üks oluline teema: kuidas riik oma kodanikuga ametlikul tasandil suhtleb. Praegu on oluline tähtkiri – inimene peab minema postkontorisse ja andma selle kättesaamisel allkirja. See on kulukas, aeglane ja paljuski praeguseks aegunud viis. Septembri lõpus tegi siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Kommusaar Postimehe arvamusküljel ettepaneku viia õigusruumi digitaalse asukoha mõiste. See on lihtsustatult üks ametlik meiliaadress, millelt kodanik vajaliku teate või dokumendi kätte saab.

Postiteenuste temaatika vajab uut mõtestamist, puhtpoliitiliste emotsioonide ja süüdistuste asemel edasiviivaid ideid ja reforme.