Perevägivald. Foto on illustratiivne.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Kuula artiklit

Elasin osa oma lapsepõlvest ühes imearmsas aiaga ümbritsetud kortermajas, kus olid mõned trepikojad, igas neist vaid neli korterit. Kõik naabrid teadsid üksteist, lapsed mängisid aias koos uka-ukat ja ronisid mööda puid. Idülliline, kas pole? Kuid alati on kuskil ikka miskit mäda.

See mädanik asus minu trepikoja esimesel korrusel ja elas ühe imetoreda tädikese juures, oli tema kasupoeg. Seigad olukordadest, kus tädike karjus appi, sest poeg peksis teda, seigad sellest läppunud tubaka- ja suitsuhaisust, millest lapsena paratamatult mööda pidin kõndima, öödest, kui ärkasin selle peale, et mees alumisel korrusel märatses, ei ole minu mälust kadunud. Sest taolised olukorrad kordusid üha uuesti ja uuesti, kuniks me sealt kord ära kolisime.

Politseist ei olnud abi, sest tädike eitas iga kord juhtunut, ka siis, kui poeg teda vägistada ähvardas ja minu vanaisa, kes elas meie kõrvalkorteris, olukorda sekkus. Igal õhtul läksin hirmuga magama ja ärkasin ajaga tekkinud ärevuse tõttu iga vaiksemagi paugu peale.

Minule jäid kõigest sellest igakordne lootus, et nüüd on see läbi ja kibe pettumus, kui nägin, et olukord on lootusetu ja abi kohast, kust seda taoliste inimeste puhul peakski ootama – politseist – jäi tulemata.

Kord ähvardas üks tolle mehe joomakaaslane, kel mehega maja ees konflikt tekkis, minu ema, kes vahele astus, kui joomakaaslane meest lõi. Ähvardas ema elu kallale kippuda. Kuulsin kõike pealt, olin väga noor ja ema rahustavad sõnad, et taolised inimesed on argpüksid ning räägivad vaid suuri sõnu, ei aidanud. Tekkis hirm ka ema elu pärast.

Iga kord, kui mees allkorrusel taas jooma kippus ja märatses, jooksin tema korteriuksest mööda, külm higi keha katmas. Ma ei tundnud end turvaliselt ka siis, kui üksi kodus pidin olema ja põgenesin alati kõrvalkorterisse, kus oli vanaisa, tugev ja rahulik.

Oma häbiga suurendab kannataja ohvrite arvu ja taolised ohvrid, nagu seda oli minu pere, on võimetud olukorda muutma.

Satun tänini äärmise pinge alla, kui kuulen kuskil kõvemat pauku või valjemaid hääli. Kuna samas majas elavad siiani mu lähedased, käin mööda sama koridori. Mälestused aastatetagustest sündmustest pole kuhugi kadunud ja too esimese korruse uks, millest mööda kõnnin, näib kui sissepääs põrgusse.

Saan aru kannatava inimese häbist tunnistada, et tema peres on miski valesti, et ta vajab abi. Kuid oma häbiga suurendab kannataja ohvrite arvu ja taolised ohvrid, nagu seda oli minu pere, on praegusaja Eestis võimetud olukorda muutma.

Ohvril tuleb põgeneda, et ründaja saaks jääda ning edasi tegutseda. Kõikjal räägitakse ja innustatakse taoliste kurjategijate vastu võitlema, kuid see on võitlus tuuleveskitega.

Naabritel võiks ja peaks olema võimalus midagi taoliste inimestega teha. Sest need pole ainult lähedased ja pereliikmed, kes kannatavad.