:format(webp)/nginx/o/2018/08/20/11297482t1h90f1.jpg)
Ühe parlamendierakonna liikmed mustavad venekeelses inforuumis päris jõuliselt eesti keelt ja eestlust ning seovad spetsiaalselt vene lugeja jaoks omavahel eestimeelsuse ja fašismi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov ja toob selle kohta paar näidet.
Valimisteni on jäänud veel kenake hulk aega, aga veel saamata valijate häältega juba kaubeldakse. Kes heidab kellega ühte ja kes kellega ei heida, on ärritav teema. EKRE on sotside jaoks nagu Archimedesele toetuspunkt, teisedki erakonnad topivad sinna oma «piisavalt pikad kangid». See meenutab, kuidas moslemi palverändurid loobivad kividega Suurt Džamarat (saatanat sümboliseeriv sammas või sein) hadži ajal: igaüks peab kohustuslikus korras viskama seitse kivi. Kuna Mart Helme erakonna ketsersuud õrritavad konkurente igasuguste sallimatute verbaalsete vempudega, esinevad kõik teised poliitjõud ja -jõuetused kohe põlgust täis lärmakate vastuavaldustega.
Kõik näevad EKRE hirmsal taustal ülimalt õilsad välja, aga tegemist on ju vene kooliplikade nõukogudeaegse peibutusvõttega: sõbrannad käisid tantsuõhtutel alati paaridena – kasinama ilu ja võib-olla isegi vinnilise näonahaga tüdruk käevangus ikka mõnevõrra siledama välimusega sõbrannaga. Kasu oli mõlemapoolne: «siledam» peoline nägi oma kaaslanna taustal välja lausa pimestavalt ilus ja kutsuti tantsima vahetpidamata, temale fooniks olnud tagasihoidlikku tütarlast aga palusid tantsule need, kes said tema edukalt sõbrannalt korvi, et oma lüüasaamist varjata. Ehk «tule hädapärastki», nagu filmis «Siin me oleme!». Meie valimistantsu saatel aga jagatakse mandaate, portfelle ja sellega kaasnevat suurt raha. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna olukorda komplitseerib see, et selle erakonna siledal näol haigutab väidetavasti veerandmiljardine eelarve leepraauk. Metsavaski ei suudaks Eesti riigile suuremat kahju tekitada.
See, et EKREt promotakse aastaid keskerakondliku sõltuvusega Tallinna Televisioonis ja et mõned peaministripartei võtmefiguurid ei välistanud tulevikus ka koostööd, räägib sellest, et toomlaste verbaalne pidamatus eesti riigi ja keele alandamise alal, millele Jüri Ratas oma võimu säilitamise nimel ei saa ninagi krimpsutada, kuigi see on enamiku tema valijate jaoks äärmiselt ebameeldiv, ja see solvumine vajab ju mingit väljaelamist. Ja siin tuleb appi EKRE, kelle lapsesuud ütlevad välja selle, mida tõenäoliselt mõtlevad paljud keskerakondlased.
Tulles aga tagasi «kahe sõbranna» nipi juurde: kelle nägu on vinnilisem – kas EKRE või sotside oma – see on ehk rohkem paja ja katla küsimus. Allakirjutanu arvates kompromiteerib mõne ekrelase valimatu kõnepruuk tõesti selle erakonna täiesti õigustatud rahvusriigi taotlust (no kus siis veel saaksid eestlased rahvusena püsida ja arendada oma keelt ja kultuuri, see on ju väike lapike maad, ja naeruväärne on autonomiseerida kanaarilinnu puuri pistetud naaberelevandi lonti). Kuid sotsid mustavad päris jõuliselt eesti keelt ja eestlust venekeelses inforuumis, olles nähtavasti veendunud, et omaenda rahvuse vastu viha võimendamine on eetilises mõttes kuidagi vastuvõetavam kui teiste rahvuste riivamine.
Anastassia Kovalenko esineb viimasel ajal kirglike venekeelsete arvamuslugudega, ühe loo pikk venelasi hirmutav pealkiri sisaldas näiteks suure portsu EKRE liikmete kurje sõnu. Teise tema artikli pealkiri vene Delfis (6.10.2018) räägib, et riigikeele õppimine peab olema rõõm, aga mitte pea kohal rippuv kirves. Miks küll need inimesed, kelle tunnustust Kovalenko loodab sellega pälvida, hoiduvad mainitud rõõmust, nii mõnigi lausa mitmekümne aasta jooksul, on üks eraldi lõputu teema. Kuid see, et autor seob eesti keelt venekeelses meedias timuka kirve kujundiga, ja seda lausa pealkirjas, on ilmselt väga sotsilik. Kuna tegemist on tendentsiga.
Kui ma kirjutaks siin, et «Pro et contra» on eesti helilooja Arvo Pärdi 1966. aastal loodud teos tšellole ja orkestrile ning pühendatud Mstislav Rostropovitsile, siis ei avastaks ma muidugi Ameerikat. Kui aga täpsustaksin, et ei Pärt ega Rostropovitš ole fašistid, siis tekitaks see õigustatult kahtlusi allakirjutanu adekvaatsuse suhtes: et jah, ka Charlie Chaplin ei olnud nats, aga kas seda on siis tõesti vaja eraldi esile tuua?
Aga tuleb välja, et on. Jaak Allik, arvustades vene Postimehes Margit Sutropi «eestimeelse kooli» teemalist esinemist, väidab kogunisti, et sõna «eestimeelne» on olmeleksikonis «venevastasuse sünonüüm». Ma ei tea, mis olmes ja kellega autor lävib, aga sellise väite peale ikka annab tulla. Ja kui seni enamikule headest vene inimestest taoline võrrand vaevalt et üldse pähe on tulnud, siis nüüd seda võetakse küll kuulda. Kuna «eestlased ise ju nii räägivad». Alliku esinemise eesmärk olevat tähelepanu pööramine sellele, kuidas võivad teises keeles kõlada mõned sõnad ja eesmärgid. Tegelikult külvab ta vene lugejate hinge selliseid kujundeid, nagu ütlevad venelased ise – mama ne gorjui .
Sotsiaaldemokraat osutab sõna «eestimeelne» venekeelsele vastele «proestonskij» ja väidab, et «eesliide pro- osutab mingile äärmusele», ja et ««profašistlik» kõlab emotsionaalsel tasandil veel halvemini kui «fašistlik»» … Ega ausalt öeldes ei oodanudki, et Allik kasutaks võrdlust samast kaalukategooriast mõistega «prokommunistlik», kuigi see oleks tema puhul kuidagi loogilisem. Aga ei, ta on spetsiaalselt vene lugeja jaoks sidunud omavahel eestimeelsuse ja fašismi.
Aga «prodekaan» ei ole ju ilmtingimata nats, ta on kõigest dekaani abi. ProEhitus ehitab elumaju, mitte gaasikambreid. Pro Optika on perefirma, «mis loodi eesmärgiga aidata inimeste silmanägemist parandada». Ja «probiootikumid» pole mingi äärmus, see sõna tähendab tõlkes «elu poolt». Need on enamasti piimahapet tootvad bakterid, mis tasakaalustavad soolestiku mikrofloorat.
Kasutagem.
Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.
:format(webp)/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)