Juhtkiri: vabaduse tsivilisatsioon

Ida ja lääs. Foto: Urmas Nemvalts

Kas tilk tilga haaval Eesti ja teistegi vaba maailma riikide pinnale langenud mõjutustegevusel on olnud tulemusi, seda me ju tegelikult tänases lehes ilmuva itta või läände kuulumise küsimusega tahtsimegi teada saada. Nähes võrdlusmaterjalina Poolas, Ungaris, Tšehhis ja Slovakkias tehtud küsitlusi.

Küsimise põhjus on palju päevakajalisem, kui te võib-olla esmapilgul arvate. Seni, kuni Keskerakond vaatamata valitsuses juhtohjade hoidmisele annab valikute osas ikkagi segaseid signaale, või sellesama erakonna juhtiva tegelase meelest ei sobi Eesti riigi- ja rahvuslipp Tallinna volikogu saali, tulebki neid küsimusi esitada. Kui meil on erakond EKRE, mille juhid räägivad tsivilisatsioonilistest valikutest eesti keeles üht, vene keeles teist juttu, siis tulebki neid küsimusi esitada.

Tuleb küsida ja mõelda seepärast, et me ühel hommikul pärast järgmisi valimisi ärgates ei avastaks ebameeldiva üllatusega, et meid on tegelikult kallutatud olukorda, kus me ei taha olla. Ja valikud on väga tõsised.

Kui kõrvutame ida-lääs küsitlust teiste ligilähedaselt sarnaseid asju pärinud küsitlustega, on vastus ju tegelikult ühemõtteline. Eesti inimesed tunnevad ennast osana vabast maailmast, lääne tsivilisatsioonist. Meie inimesed tahavad, et Eesti oleks nende riikide hulgas, kus peetakse au sees demokraatiat ja inimeste vabadusi. Kus kehtivad seadused, mitte telefoniõigus. Kus teistsugusel seisukohal olevate inimestega vaieldakse, mitte ei mürgitata neid ega «kaotata» neid salapäraselt ära mõnes konsulaadis jne.

Tuleb küsida, et me ühel hommikul pärast järgmisi valimisi ei avastaks, et meid on salamahti kallutatud olukorda, kus me ei taha olla. Ja valikud on väga tõsised.

Ja olgu siinkohal öeldud, et küll praegu Eesti jaoks suhteliselt väikeses mastaabis, ent siiski on jutt ka teistest autoritaarsetest riikidest peale Venemaa, mis samuti püüavad kallutada ja mõjutada vabade lääneriikide elukorraldust. Me oleme Eestiski kuulnud juhtumitest, kus meie akadeemiliste või muude taoliste asutuste lehtedelt on eemaldatud autoritaarsete riikide esindajate survel materjale, mis neile ei meeldi («aga äkki nad ei anna edaspidi enam raha, ei toeta esinejate kutsumisel» vmt). Inimesed ei taha neist asjust avalikult rääkida, aga tegelikult tuleks teha suur skandaal, sest just säärastest väikesena tunduvatest seikadest algabki vabaduse ära andmine.

P.S. Tunnistagem, kui juba küsida inimeste geograafilise enesemääratluse kohta, oleks olnud vast selgem piirduda kahe valikuga, lisamata segadust tekitavat varianti «vahepeal». Samas, nagu juba öeldud, järgisime seekord teistes riikides tehtud küsitluste eeskuju. «Vahepeal» võib vahel olla täitsa tore vastus, ainult et selles küsitluses muutub see variant peaaegu tõlgendamatuks – on see nüüd sisuliselt «ei oska öelda» või mingi muu mõte.