Margus Sameli: kas me vajame turismimaksu?

Kruiisilaev Norwegian Breakaway Tallinnas. Foto: Konstantin Sednev / Postimees

EASi turismiarenduskeskuse direktor Margus Sameli võtab kokku, mis räägib senises debatis turismimaksu poolt, mis vastu.

Turismimaksu teemal on avaldatud üksjagu arvamusi ja avaldatakse jätkuvalt. Selle üle diskuteeritakse regioonides ning Tallinnas on tulekul temaatiline konverents. Lähiajaloost teame erinevaid maksuotsuseid ja tagantjärele tunnetame nende mõju.

 Nüüdses tarkuses saame ka küsida, kas vastavad maksud, mis kehtestati, täitsid eesmärki, milleks nad olid mõeldud, või kaasnes sellega mingi muu mõju. Seetõttu on ka turismimaksu poolt või vastu hääletades mõistlik lähemalt analüüsida maksu võimalikku mõju laiemalt ja mis peamine – küsida, millist väljakutset maksuga  püütakse  lahendada?

Turistide erinevad kulutused

Kuidas paistaks lisatasu majutusettevõttes ööbimise eest – üks võimalik maksutehnilisi lahendusi, mida on välja pakutud – maksustatava külastaja vaates? Mobiilpositsioneerimise andmed näitavad, et majutusettevõtetes ööbib kolmandik Eesti väliskülastajatest, ülejäänud on ühepäevakülastajad, kasutavad tuttavate või üüritud elamispinda.

Turismiarenduskeskuse ja statistikaameti 2017. aasta väliskülastajate uuringu andmetel kulutasid  Eesti majutusettevõtetes ööbinud välisturistid keskmiselt 117 eurot, rendipinnal ööbinud välisturistid 82 eurot, ühepäevakülastajad 68 eurot, enda või tööandja elamispinnal ööbinud 59 eurot ning tasuta majutuses (nt tuttavate juures) ööbinud 56 eurot ööpäeva kohta. Seega panustavad majutusettevõtetes ööbinud turistid juba praegu kohalikku majandusse ööpäeva kohta tunduvalt rohkem kui väljaspool majutusettevõtteid ööbivad turistid või ühepäevakülastajad.

On pakutud mõõdukat, kuid ühetaolist summat kõigil majutusasutustelt. Võrreldes majutuse hinnaga,maksaksid proportsionaalselt rohkem odavamates majutuskohtades ööbijad. Näiteks hotellides ööbides lisanduks üheeurose maksu puhul hinnale umbes 2 protsenti, hostelis ööbides koguni 6-7 protsenti majutuse hinnast iga öö kohta. Ühetaolise maksu korral satuksid löögi alla väiksemad ja soodsamad ametlikud majutusettevõtted, kelle investeerimisvõimalused on juba täna vägagi piiratud.

Kindel piirkond, selge probleem

Turismimaksu ideega tuli esmalt välja Tallinn, kus  ööbib ligi 70 protsenti kõigist Eestis majutatud välisturistidest. Tallinnas pakuti välja ka esimesed maksuraha investeerimise ideed. Näiteks  rahvusvaheliste ürituste korraldamine. See on enam kui vajalik, EAS ja Kultuuriministeerium juba seda valdkonda ka rahastavad, kahjuks oleme oma naabritest konverentsikeskuse viibimisega maha jäämas.  

Tuntakse vajadust Tallinna turundamise järele – samuti vajalik, näiteks kas või tiitel Lonely Planeti sihtkoht number üks on asetanud Tallinna uude konkurentsisituatsiooni.  

On nimetatud veel linnaruumi arendamist turismimaksust laekuva rahaga. Seegi on oluline teema, eriti mis puutub turistide liikumisse kõrghooajal.  Teiste seas kruiisituristid täidavad vanalinna kitsaid tänavaid, vajavad hulgaliselt tualette ja suurte busside parkimiskohti. Nende randumisest tuleb küll sadamatasu, kuid majutusasutustesse ei teki ühtki ööbimist ja nagu ees viidatud, nad ei jäta siia ka suuri summasid.

Kruiisiturismi ei tohi näha probleemina. Iga külaline on positiivse elamuse korral reklaamisaadik Eestile oma kodumaal. Kõigi huvides on aga, et massiturism oleks paremini läbi mõeldud ja lisaks füüsilisele infrastruktuurile toimiks digitaalne, mis võimaldaks tuba paremini korrastada, tagades parema elamuse ja soovi kulutada kõigile osapooltele. Baas on hea, Tallinn on end teistega võrreldes jõudnud Euroopa 10 nutikama linna hulka. Tuleb mõelda, kuidas tekitada balanss kruiisituristide n-ö jalajälje ja Tallinna majandusse jäetava raha vahel. Kas just majutusettevõtted peaks kinni maksma nende turistide vajadused, kes ei ööbi, aga kelle jalajälg on kõige märgatavam?

Arutamist väärivaid probleeme on teisigi. Kindlasti saaksid rohkem koostööd teha majutusettevõtted ja sihtkohale mainet loovad üritused, et suursündmuste ajal kahe- või kolmekordseks paisuvatest majutushindadest saaksid jätkusuutlikku kasu ka sündmus ja sihtkoht.

See mõttekäik ei kehti mitte ainult Tallinna, vaid teistegi piirkondade kohta. Kui sektor jõuab aruteludes selleni, et mingi lahendus vajab finantseerimist ja reguleerimist turismimaksuga, siis miks mitte?

Praktika maailmas

Analüüs näitab, et turismimaksu on rakendatud nii Euroopas kui ka väljaspool seda. Euroopa riikides on maksustamata riike vaid kolmandik ja kaart näitab, et need on põhjapoolsed: Rootsi, Soome, Taani, Norra, Suurbritannia, Iirimaa, Läti, Eesti. Lisaks veel Küpros ja Luksemburg.

Enamasti on maksu kehtestamise aluseks veedetud ööde arv. Maksumäärad varieeruvad alates 0,10 eurost (Bulgaarias) kuni 7,50 euroni (Belgias) ühe inimese veedetud öö kohta. 

Vahel maksustatakse ka lennureisijaid. Lennujaamast lahkuvate reisijate maksustamine ei mõjuta otseselt sektori ettevõtteid, küll aga võib selle tulemusel langeda reisisihi atraktiivsus. Lennureisijate maksustamine on kehtestatud seitsmes ELi riigis – Austrias, Horvaatias, Tšehhis, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja Suurbritannias. Euroopa-välistest sihtkohtadest maksustavad lennureisija lahkumist näiteks Tai, Butaan ja Austraalia. On ka eripäraseid maksustamisviise, näiteks Prantsusmaa maksustab suusatõstukeid ja -radu.

Kui need trendid kokku võtta, siis võib öelda: maksustatakse seda, mida on maksustada. Sooja kliimat, kuhu kõik tahavad reisida, unelmate suusapuhkust, külastajahordide all ägavat ajalugu. Ehk seda, mis võib liigse populaarsuse tõttu ohtu sattuda.

Maksu vastu räägib täna see, et kolmandik meie külalistest on hinnatundlikud soomlased. Kui nende arv väheneb, kaotavad tulu paljud ettevõtted.

Mõju meie majandusele

Euroopa Komisjon on 2017. aastal tellinud uuringu maksude mõjust Euroopa turismisektori konkurentsivõimele. Uuring jõuab järeldusele, et turismimaksud pärsivad sihtkohtade konkurentsivõimet. Eriti hinnatundlikud on nn rannapuhkuse turistid, ärituriste mõjutavad maksud vähem. Puhkusereiside tegemine pole hädavajalik ning lihtsasti saadaval on alternatiivid:  sarnaste toodetega sihtkohad, hotelli asemel rendikorter jne. Lisaks on turismisektoris palju väikeste kasumitega mikroettevõtteid,  kellele on maksutõusudel kõige negatiivsem mõju.

Vaatamata sellele, kas turismitulu maksu tulemusena tervikuna väheneb (puhkuseturismi sihtkohad) või suureneb (äriturismi sihtkohad), on maksu mõju sektori ettevõtete tulule alati negatiivne. Eesti puhul tekitaks näiteks 3-protsendine turismimaks Euroopa Komisjoni raportis esitatud mudeli põhjal eeldatavasti 1,7 protsenti langust majutusettevõtete tulus.

Hinnad Tallinnas on jätkuvalt kasvanud, 2017. aastal oli majutushindade kasv 10 protsenti. Paralleelselt sellega on vähenenud Soome turistide ööbimiste arv. Soome külastajad tulevad endiselt Tallinna, ent mida kõrgemad hinnad, seda vähem on nende korduvkülastusi. Näiteks kriisi ajal 2009/10, kui majutuse hinnad langesid ja turisminõudlus vähenes, soomlaste ööbimiste arv Tallinnas kasvas.

Maksu vastu räägib täna see, et kolmandik meie külalistest on hinnatundlikud soomlased. Kui nende arv väheneb, kaotavad tulu paljud ettevõtted. Samuti on meil üha tõusev hinnatase ning vaatamata kenale kasvule pole veel turistide küllastust, vastupidi, peame ikka ja jälle maailmas selgitama, mis on Eesti. Kui maksustada lennureise, võib langeda Tallinna Lennujaama konkurentsivõime: lisaks välisturistile mõjutaks väljuva reisija maks ka Eesti inimesi, kes võivad veelgi enam hakata alustama reisi Helsingist või Riiast.

Kui üldse, siis võib maksu abil hajutada turistide hulka Tallinna vanalinnas kõrghooajal, samas on selleks olemas teisi, ka tehnoloogilisi lahendusi. Võib kaaluda kruiisituristidele vajaliku infrastruktuuri investeeringute rahastamist nende jalajälje vähendamiseks, kui vastav raha liigub sihtotstarbeliselt just selle probleemi lahendamiseks.

Maksu tulek või mittetulek pole kindlasti aga Eesti turismi peateema. Muresid on suuremaidki. Näiteks kuidas kohaneda tõsiasjaga, et tuleviku ärimudelid jätavad sihtkohtadesse üha vähem raha. Sihtkohad investeerivad, booking.com jt vahenduskeskkonnad riisuvad koore. Samuti, kuidas tulevad turismiettevõtted toime jagamismajanduse tekitatud konkurentsiga? Lisaks kohalikud mured – kuni meil pole suurt konverentsikeskust, peame töötama selle kallal, kuidas terve Tallinn olekski üks suur konverentsikeskus, pakkudes sünkroniseeritult ühislahendusi.

Loodan, et kõigil huvitatud osapooltel jätkub energiat ja tarkust näha probleeme ja arenguvõimalusi tervikuna ning tervikut arvestades ka lahendusi pakkuda.