Neeme Raud: kodanik kohtub riigiga ja rõõmustab!

Eesti pass. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kui ma Ameerikas elasin, räägiti seal kogu aeg vajadusest riiki õhemaks lihvida. Konservatiivid – vabariiklased – olid need, kes kõige häälekamalt riiki kui needust (ja kuluartiklit) sarjasid. Aga ega keskmine demokraatki maha jäänud! USA poliitiline skaala tervikuna on niivõrd paremale kaldu, et enamik Euroopa konservatiivseid parteisid mahuks selle vasaktiivale.

Õudusunenägu – sotsialism kuubis, riigi täielik kontroll kodaniku üle – oleks keskmisele ameeriklasele ilmselt Rootsi süsteem, kus kodanikud ongi otsustamise oma parimate huvide üle suures osas riigile delegeerinud. Nagu ühelt Stockholmis elavalt tuttavalt mõne aasta eest kuulsin, on nanny-state, riik kui lapsehoidja, muutnud osa rahvast nii blaseerunult kellelegi kõrgemal-kaugemal otsustajale lootvaks, et moderaatide tasasemgi soovitus, et inimesed võiksid ehk ka ise oma elu ja tuleviku eest vastutada, sarnaneks sealsete valimiste eel üsna enesetapuga.

Ei tea, kas Rootsis asjad tõesti nii vasakule kaldu on, aga maine on sel riigil maailmas küll selline. Ent kus siis on meie Eesti nende kahe äärmusliku mudeli vahel? Kaldun arvama, et kusagil keskel, viltu enam Skandinaavia (Euroopa) kui USA poole. Ja euroopalik mudel ongi minu arvates õigem: et riik on pisut paksem ja annab (kas või haigekassa kaudu) kodanikele enam turvatunnet kui USA «võidavad vaid tugevamad»-kauboimentaliteet.

Ometi naudin Eestis sedagi, et meie riik on paljudes valdkondades veel tunduvalt õhem kui USA.